Lagunevad mõisad

Allikas: portaal E24 http://soov.e24.ee/?id=116564 (o9.05.2009)

Juba enne majanduskriisi kippusid mitmed eraomanike valdusse sattunud Eestimaa ajaloolised mõisad kapitalistlikus olelusvõitluses kaotajaks jääma, sest omanikel polnud nende kordategemiseks raha. Postimehe lisaleht Arter uuris, milline on muinsuskaitsjate suurimaks murelapseks oleva 13 mõisa olukord.

  • Narva-Jõesuu kuursaal, Ida-Virumaa - eelmise sajandi alguses ehitatud Narva-Jõesuu kuursaali suurim häda on auklik katus, mida hoone omanikfirma lähiajal siiski lappida üritab. Aastaid kuurortlinnas silma riivanud lagunevat kuursaali pole aidanud isegi tõsiasi, et see kuulub Sillamäe suurettevõtte Silmet omanikeringi kuuluva ekspeaministri Tiit Vähi kinnisvaraettevõttele Navesco. Muinsuskaitseinspektor Tõnis Taaveti sõnul on tal arendajaga küll pidev kontakt, ent suurt arengut pole toimunud. «Praegu ehk hakkab midagi siiski liikuma, sest eelmise aasta lõpus esitasid nad rahataotluse avariikatuse paigaldamiseks,» ütleb Taavet. «Seinad on hoonel õnneks tugevad.»

  • Neeruti mõisa peahoone, Lääne-Virumaa, Kadrina vald - minevikus Peterburi suurkaupmeeste Kirschenite valduses olnud Neeruti mõisas pole seltskonnakroonikatest tuntud omanikud Hanna ja Ander Ild viimased poolteist aastat sama hästi kui midagi teinud. «Algus oli selle mõisa puhul väga lubav,» mainib muinsuskaitseinspektor Anne Kaldam. «Meie viimases vestluses lubas Inglismaal viibiv Ander Ild kohale tulla ja ühendust võtta. Seni pole seda juhtunud, ilmselt pole tal aega.» 1878. aastal ehitatud Neeruti mõisa suurim mure on peahoone viltuvajuv torn. Kaldami sõnul oli mõis juba ammu avariiolukorras, kuid ajapikku läheb olukord ainult halvemaks, õnneks on vähemalt aknad kõrvaliste inimeste juurdepääsuks suletud.

  • Lehola mõis - Harjumaa, Keila vald - 17. sajandil asutatud mõisa kümmekonnast hoonest on rahuldavas seisus vaid üks – see, kus inimesed juba pikemat aega sees elavad.Kõige nukramas olukorras on peahoone, 2000. aastal tulekahjus tõsiselt kannatada saanud endine sovhoosikontor, millel pole isegi katust peal. Hoone omanik, kinnisvaraäriga tegelenud Kaido Kuur toimetab jõudumööda kohapeal, koristab ümbrust ja sulgeb peahoone uksi-aknaid. Rohkemaks tal raha ei jätku ja nii on sotsiaalkeskuseks kohandada mõeldud peahoone pikemat aega müügis. Esialgne soolane hind – kaks miljonit krooni – on langenud juba rohkem kui poole võrra. Muinsuskaitseinspektor Peeter Norki sõnul on umbes kümnel mõisakompleksi hoonel eri omanikud ja seetõttu keeruline ühtset asja ajada.

  • Kiltsi mõisa peahoone, Läänemaa, Ridala vald - soliidse ajalooga – esmamainimine juba 14. sajandil – mõisakompleksi peahoone omanikud, Eestis tegutsevad vene ettevõtjad, on kadunud kui vits vette. «Me otsime nendega kogu aeg kontakti,» kinnitab muinsuskaitseinspektor Kalli Pets, «paraku ei anna nad end pärast majanduskriisi puhkemist kuidagi näole.» Kinnisvaraäris tegutsenud OÜ Mental Büroo idee oli rajada sinna koos uuemate hoonetega spaa – veekeskus, hotell ja restoran. «Esimese hooga alustati korrastamist – võsa võeti maha ja tehti eeltöid peahoone konserveerimiseks,» räägib Pets. Et katuseta peahoonesse olnuks spaa rajamine keeruline, plaanisid omanikud selle tugevad müürid konserveerida ja ehitada ümbruskonda uued majad. «Nad said meie kaudu riigilt isegi väikest toetust, aga nüüd valitseb täielik vaikus, ei saa neid kätte telefonitsi ega e-postitsi,» tõdeb muinsuskaitseinspektor.

  • Kolga mõisa peahoone, Harjumaa, Kuusalu vald - uhke ajalooga mõisakompleksil hoiab rootslasest omanik küll silma peal, kuid arendamiseks puudub tal raha. Juba 13. sajandil Gotlandi Roma tsisterlaste kloostrile ja hiljem De la Gardiele läänistatud Kolga mõis on 17. sajandist kuulunud Stenbockide suguvõsale. Peahoone ja võõrastemaja on korralikus seisus, ülejäänute pärast aga valutavad muinsuskaitsjad südant. Kolga mõis on oma ligi 50 000 hektariga Eestimaa suurim, kompleksis toimetab palgaline töömees, aga tema jõust jääb väheks. Omanik on Kolga mõisakompleksi müüki pannud.

  • Anija mõisa karjakastell, Harjumaa, Anija vald - juba 14. sajandil asutatud mõisas valmistab muinsuskaitsjatele suurimat muret 18. sajandist pärit kaaristuga ait ehk karjakastell. «Katus, seinad, ümbrus – kõik teeb muret,» räägib muinsuskaitseinspektor Ly Renter. «Otsaviil, kus katust pole, pudeneb, poolteist aastat pole seal ka ümbrust korrastatud.» Eraisikust omanik Vaido Uibo (Tallink AS - M.N.) väidab, et tal pole karjakastelli korrastamiseks lihtsalt raha.

  • Uue-Kariste mõisa meierei ja sepikoda, Viljandimaa, Halliste vald - 19. sajandist pärineva mõisakompleksi hoonete omanik on ameeriklasest eraisik, kes soetas need, soovides saada endale krundil paiknev uuemat tüüpi eramu. Tema uus kodu asub mõisakompleksi maadel, muud arhitektuuriväärtusega hooned aga lagunevad. «Sepikoja katus on sisse langenud, nagu ka meiereihoone oma,» nendib muinsuskaitseinspektor Anne Kivi. Et ameeriklasel pole hoonete korrastamiseks raha, pakkusid muinsuskaitsjad välja, et mees eraldaks mõisakinnistust oma elamukrundi ja paneks ülejäänud hooned müüki.

  • Kõo mõis, Viljandimaa, Kõo vald - 18. sajandi teisel poolel ehitatud ja enne sõda kohaliku põllutöökooli asupaigaks olnud mõisa peahoone omanik on alates 2004. aastast Rootsi kodanik, kes soovis sinna endale kodu rajada, on aga nüüd kadunud kui vits vette. Pärast seda kui muinsuskaitsjad tegid alanud remondi kohta omanikule eri rikkumiste puhul mitmeid ettekirjutusi, jäid mõisa korrastustööd toppama. «Katus on küll lapitud, uksed-aknad aga lahti ja nii võib seal kes teab mida juhtuda,» ütleb Anne Kivi, kellel pole viimasel ajal õnnestunud omanikfirma Zerosystem esindajaga kontakti saada.

  • Loodi mõis, Viljandimaa, Paistu vald - Loodi mõis, millest esimesed teated pärinevad juba 16. sajandist, on müügis. Ainult et ostuhuvilisi ei leidu.Varem koolimajana kasutusel olnud mõisa vahepeal ostnud soomlasest omanik plaanis sinna rajada pansionaadi, kuid pelgalt plaaniks see jäigi. Katuse kallal on töömehed kõpitsenud, mõisahoone uksed ja aknad aga kõigile valla ja ka muud hooned käest ära.

  • Voore mõisa peahoone, Harjumaa, Saue vald - 18. sajandil rajatud mõisa omanik on Saue vallavalitsuse loodud Ääsmäe Kultuuri ja Spordi Sihtasutus, mis hoiab küll ümbruskonda korras, aga ei rohkemat. Et vallal pole mõisakompleksi arendamiseks ideed ega raha, lagunevadki hooned tasapisi. «Aga selle kompleksi juures on väga palju maad ja minu soovitus neile oligi, et pange see müüki,» lausub muinsuskaitseinspektor Peeter Nork.

  • Purila mõisa peahoone, Raplamaa, Rapla vald - 16. sajandil esmamainitud mõisas võib täheldada pisukest arengut, nimelt said muinsuskaitsjad omanikega hiljuti positiivse kontakti.Ajaloolise Mahtra sõjaga seotud mõisahoone omanikuks on Eesti ühe rikkama ettevõtja, Tallinna Silikaadi ja Järve keskuse omaniku Vello Kunmani tütarde kosmeetikafirma. «Kolm aastat sai seal asju aetud ja paistab, et lõpuks hakkas asi liikuma,» ütleb muinsuskaitsja Armind Rudi. Sellest hoolimata on kunagi sovhoosikeskusena kasutuses olnud mõisahoone vähemalt esialgu avariilises seisus. Katus laseb vett läbi ja uksed-aknad on osaliselt kinni löömata.

  • Habaja mõisa peahoone, Harjumaa, Kõue vald - Habaja mõisa peahoonel on sama rootslasest omanik mis Viljandimaa Kõo mõisal. Tegemist on ühega vähestest säilinud puithoonetest, mis ehitati 18. sajandil pärast Põhjasõda. «Mul on tõsine hirm, et maja võib mingil hetkel lihtsalt maha põleda,» kurdab muinsuskaitseinspektor Ly Renter. Veel 2006. aastal plaanis omanik hoone restaureerida ja kinnitas, et tellib projekti oma kodumaalt Rootsist. Ta tahtis luua hoonesse restaureerimiskeskuse, kuid mõte jäi soiku. Praeguseks on osa hoone katusest sisse kukkunud ja Renteri sõnul ei vasta omaniku esindaja enam tema e-kirjadele.

  • Head näited korrastatud arhitektuurimälestistest: Tuuliku talu kompleks Harjumaal (TuuleHaus OÜ)• Vihterpalu mõisa peahoone Harjumaal (OÜ Vihterpalu mõis)• Viimsi valitsejamaja, piimaköök Harjumaal (Jaanus Mody)• Kõltsu mõisa peahoone Harjumaal (OÜ Luulik)• Kehtna mõisa peahoone Raplamaal (Antti Reinikko)• Ingliste mõisa peahoone Raplamaal (OÜ Technosol)• Koordi mõisa peahoone Järvamaal (OÜ Tristafan)• Õisu mõisa sepikoda Viljandimaal (Urmas Tuuleveski)• Tätta talu kompleks Viljandimaal (Aime Aasmäe)• Lubjassaare talu, Johann Köleri kodukoht (Linda Köhler)• Olustvere mõisa peahoone Viljandimaal (Olustvere teenindus- ja majanduskool)• Kolga-Jaani kirik, kabel, kirikuaed Viljandimaal (Kolga-Jaani Johannese kogudus)• Heimtali mõisa ringhoone, peahoone Viljandimaal (Pärsti vald)• Hellenurme vesiveski Valgamaal (Mae Juske)• Illi mõisa moonakatemaja Võrumaal (Külli Tamm)• Väimela mõisa peahoone Võrumaal (Võrumaa kutsehariduskeskus)• Peedu-Nuti villaveski hooned Tartumaal (mitu eraisikut)• Rannu mõisa kärnerimaja ja tall Tartumaal (Ave Kitsel)• Luke mõisa hooned ja park Tartumaal (SA Luke mõis ja Nõo vald)• Vadi kool Ida-Virumaal (muusika- ja lauluselts Metsakaja) Allikas: muinsuskaitseamet

TUHALA MÕIS













Esmakordselt on Tuhala mõisa mainitud 1468. aastal. 1511. aastal läksid Tuhala mõisa alad Juuru alt Kose kihelkonna külge. Alates 1517. a. kuulus Delwigitele. 1666. aastaks olid Oru ja Tammiku mõis Tuhalast lahku löönud ja omaette pärusmõisateks saanud. 1858. a asutati Tuhala mõisa piires samanimeline vald.
1693. a. oli Tuhala mõis läinud ligi kaheks sajandiks krahv Mellinide suguvõsa kätte, olles eelnevalt 17 aastat kuulunud Hans von Wrangellile. Tuhala talude koormised olid tollal kõige suuremad Kose kihelkonnas.

Tuhala mõis oli omal ajal teistest mitmes suhtes ees. Autobiograafias 1803. a. märgib Tuhalast pärit krahv Ludvig August Mellin järgmist: “Tuhala talupojad on oma kombelisuses, jõukuses ja hariduses teistest talupoegadest terve sajandi võrra ette jõudnud, ilma et sellest kuni praeguse ajani mingeid kahjulikke tagajärgi oleks tekkinud, mida omavoli ja privileegide kaitsjad nii väga kardavad ja ennustada tahavad.”
1863. a. sai Tuhala mõisa uueks omanikuks Paul von Lilienfeld-Toal, kes oli 1858. a. abiellunud Tuhala mõisniku krahv Ernst Mellini tütre Karolinega.
1881. a. valminud Tuhala loss oli üks ilusamaid mõisahooneid Harjumaal. Mõisasüda oli mahukas, suurejooneline ja stiilne klassitsistlik kompleks. Hoone peafassaadiks oli harvaesinevalt kujundatud hoone esisele väljakule suunatud kitsas otsakülg.
Lossi teisel poolel asendas kahekorruselise hoone katust ujumisbassein, mis lammutati 1970. aastal. Basseini põhjaks oli teise korruse võlvitud lagi, mida kattis tugev klaasjas betoonkiht. Betoonist basseini sees oli omakorda suur tinavann. Vesi pumbati basseini jõest. Äravoolu tarvis oli lossi otsaseina ehitatud kanalid.
Enamiku siinsete mõisahoonete ehitusel kasutati kohaliku tellisetehase kive. Stiilsetest hoonetest, mis veel säilinud, väärivad tähelepanu pikad kivist tallid, valitsejamaja ja tarekuivati. Mõisa barokse peahoone juurde kujundati samas stiilis lossipark. Park oli suur kuni 10 ha. Koosneb kahest osast.
Vanema osa moodustab peahoone küljele ja taha jääv jõest ja kivimüürist piiratud 5- ha suurune pargiala. Peahoone taga asus maakiviga vooderdatud terrassidena poolkaarekujuline jõekäär, milles saar. Vaba piirjoonega väljakud asusid külgfassaadil ning jõeäärses tagaservas. Sajandivahetusel rajati lisaks Lossipargile vabas stiilis Suurpark, kus on pisikestest allikatest toituvad tiigid. Pargi äärel oli suur ja rikkaliku kujundusega talveaed-triiphoone, mille keskel paiknes kellatorn. Pargis asus hilisemal ajal pioneerilaager.
Parki läbib suurvee aegu veerikas Tuhala jõgi, mis suubub pargist Pirita jõkke. Paisjärv rajati mõisa südamesse vahetult enne lossi ehitamist. Selle süvend kaevati käsitsi. Kahte pargiosa lahutab maantee. Maanteelt viib kitsas tee Tuhala mõisa jahilossi (ehit. 1900.a.), mis praegugi püsib oma kohal Pirita jõe kaldal. Hoonet hüütakse Tondilossiks.
Tuhala pärishärra krahv Carl Johann Mellini (1707-1775) auks nimetati Tuhala kirik (ehit. 1775-77) Tuhala Kaarli kirikuks. 1864. a. ehitati krahv Mellinide ja von Lilienfeld-Toalide ühine matusekabel. 1913. a. kinkis Tuhala mõisaomaniku Hans von Lilienfeld-Toali eestkostja Ernst von Lilienfeld kiriku ühes kalmistuga Kose kogudusele. Kabeli seinal on avatud senaatori ja sotsioloogi Paul von Lilienfel-Toali mälestustahvel.
Ludvig August von Mellin (1754-1835). Sajandivahetusel asutati mõisas väikeste laste kool, kus eelkooliealisi moonakalapsi talvel lugema õpetati. Samasugune kooli asus ka Kose- Uuemõisas.
Alates 1863. aastast oli Tuhala mõisa omanik Paul von Lilienfeld (1829- 1903). Vastu tulles vastse mõisaomaniku ja tema naise taotlusele, otsustas senat 1883. a. lubada neil ja nende järeltulevatel põlvedel lisada oma perekonnanimele von Lilienfeld nimi Toal. Taotlus oli ajendatud abikaasade headest Tuhala mälestustest. Paul von Lilienfeld- Toal oli moodsa sotsioloogia rajajaid Euroopas, kelle elutöö ilmus viieköitelise koguteosena aastatel 1873- 1881. 1895. a. sai temast Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi asepresident Pariisis.
1905. a. sündmuste ajal sai loss tugevasti kannatada, kuid selles elati 1935. aastani. Seejärel otsustas tolleaegne omanik Aleksander Pärt lossi maha müüa. Tallinnas ehitati parajasti nn. Urla maja (Pärnu mnt 6) Musumäe lähedusse. Tuhala lossi müürikivid müüdigi selle ehituse tarvis, üks sent tükk. Tellised olid kohalikus tellisetehases valmistatud. Nii nagu tellised, oli ka lossi ehitusel kasutatud mört nii kvaliteetne, et osa telliseid polnud lammutamisel võimalik üksteisest lahutada.
Tuhalas hakati talusid müüma alles 1911. a. Mõisaomanik Lilienfeld ähvardanud talumehi, et kui need ei osta, müüb võõrastele maha.[1]
Pärast Veebruarirevolutsiooni jätkus eesti kodanluse majanduslike positsioonide konsolideerumine.[2] Ajakirjanduses ilmus üsna pidevalt teateid ühe või teise suurema kinnisvara üleminekust tärkava rahvusliku suurkodanluse esindajaile. Juunis 1917 müüs parun Taube Tuhala koos Pahkla mõisaga 550 000 rubla eest endise Tallinna maalermeistri ja limonaadivabriku omanikulr Liendemannile.[3]
Pärast mõisate võõrandamist toimusid Tuhala mõisasaalis ja triiphoones erinevate
seltside üritused.
Peahoonest on hoonest säilinud üksnes tema tagaosa müürid umbes ühe kolmandiku hoone pikkuse ulatuses. Hoone esimesest kahest kolmandikust on säilinud vaid rohtunud ja võssa kasvanud vundament. Suurejooneline ansambel on halvasti välja loetav, sest mõisasüdame planeeringut ja teede asukohta on suuresti muudetud. Peahoone ees asuv auring on hilisema taraga poolitatud ning osa hoone ees asunud väljakust on kasutusel on kasutusel peenramaana.

[1] Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnas / Leida Otsa kogutud mälestused 1931. a. Käsikiri. Ardu raamatukogu.
[2] Karma, Otto. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis. Tallinn : Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1963.
[3] Tallinna Teataja, 20. 06. 1917.

Fotod J. Vali kogust. M. Nõmm 04.01. 2004.

TRIIGI MÕIS












Triigi mõis on Kõue valla tuntuim mõis, mille kohta on dokumente juba aastast 1379. Esialgu oli mõis tuntud vaid saksakeelse nime Kau järgi. Triigi nimi tuli oletavasti Hans Heinrich von Stryki nimest, kes oli mõisa omanik 18. saj esimesel poolel. 1659. a. jaotati mõis omaniku kolme tütre vahel, eraldati kaks karjamõisat Nutu ja Kossaste, mis hilisemal perioodil taas Triigiga ühendati.

1678. a. on mainitud valduste loovutamist Anthar Schlimannile. Saabusid segased ajad – näljahäda ja Põhjasõda. 1733. a. nimetati omanikuna haagikohtunik Stryki, 1748. a. sai valdajaks krahv Peter Alexander Mellin ja 1762. a. omanikuks kammerhärra Giesebert von Reutern. 1779. a. ostis mõisa Hermann Christoph von Brevern koos Kossaste ja Nutuga 54 000 rubla eest. Koos uue omanikuga algas mõisas majanduslik stabiliseerumine ja tähtis ehituslik periood. Maamõõtja S. Dobermanni andmeil olid 18. saj lõpul Triigi mõisas kivist elumaja, viljaait, viinaköök ja tuuleveski, puust olid mõisateenijate maja ja teised majandushooned. Kuid kulud kasvasid rohkem kui tulud ja kuigi Peter von Brevern siin püsivamaid eluplaane pidas, müüs mõisa siiski maha.
Kõige kuulsam mõisaomanikest oli maadeavastaja, ümbermaailmareisija ja I järgu mereväekapten Otto von Kotzebue, kes omandas mõisa 1832. a. ning elas seal oma elu lõpuaastad. Pärast isa surma jätkas tema poeg Otto Rjurik Nikolai, kelle lapsed sündisid kõik juba Triigi mõisas. 1906. a. müüs Otto mõisa Paunküla mõisnik Julius von Hagemeisterile. Nii sai vanast pärusmõisast veel lühikeseks ajaks Paunküla kõrvalmõis.
Triigi mõisa majanduslik kandevõime oli ümbruskonna mõisatega võrreldes üsna keskmine. Tavapäraselt oli siin varasematel sajanditel põhirõhk viljakasvatusel ja –müügil. Suureks sissetulekuallikaks kujunes 18. saj lõpus viinapõletamine, viina turustati Tallinnas ja mõisa kõrtsis. Tulus oli ka lihaloomade kasvatamine, kuna mõisa piirid ulatusid Kõrvemaale, kus karjale jätkus piisavalt rohumaid. 19. saj keskel alustas tööd telliselööv. Tellisepõletajad olid seotud mõisate ehitamisega. 20. saj algul oli põhirõhk asetatud hobuse- ja veisekasvatusele.
Peahoones on 17. –18 sajandist pärinevaid ehitusosi. Mõisa hoogne areng ja intensiivne ehitus algasid Peter von Breverni valitsemisajal. 1817. a. valmis härrastemaja, mis on mõningate ümber- ja juurdeehitustega säilinud tänaseni. Hoone ehitati kahekorruseliseks ja fassaadid muudeti klassitsistlikeks. Tulenevalt ehitusloost on hoone ebasümmeetriline nii nii väliselt kui siseruumide planeeringult. Mõisaväljakut kaunistavad stiilse kaaristuga aidad, tall-tõllakuur ja valitsejamaja. Mõisal oli kaks kõrval- ja kaks abimõisat: Kossaste, Nutu, Aruveski ja Väike-Kõue, kus olid talupoja elamu ja puust karjalaut[1]
Triigi mõisa talud viidi raharendile 1870-ndatel.
1905. a. mõisatevastase liikumise ajal jäänud senine mõisahärra Otto Rjurik kohale, kuna vanust mehel juba 82 aastat.
Esialgu tahetud mõisa häärberile tuli otsa panna, nagu mujalgi enne talitatud. Siis aga loobutud ning otsustatud hoopis parunihärraga “võllanalja teha”. Mõisast leitud üks vana ja küürakas rätsep ning seda sunnitud siis härraga polkat tantsima. Kui tuurid maha käinud, viibutatud keppi. Parunihärrat sikutatud habemest ja küsitud, mitu kappa ta eestlaste verd on joonud. Härra oli ju haagikohtunik Habaja veresauna ja Mahtra sõja ajal.[2]
Kuigi mõisat põlema ei pistetud, lõhuti ja lagastati mõisa mööblit.
1920. a. Eesti vabariigi maareformiga mõis võõrandati ja renditi Magnus von Hagemeisterile, kelle ülesandeks jäi hoolitseda mõisa inventari eest. 1932. a. planeeriti sinna Kõue rahvamaja. Teenete eest Eesti Vabadussõjas, sai mõisa kolonel Karl-Johann Laurits, kes oli Kõrgema Sõjakooli ülem.[3] Kuni 1938. aastani elasid hoones veel Lauritsa rentnikud Kangrud. 1938-1949. aastal (kuni küüditamiseni) elas mõisas perekond Nigulid. Nende tütart Hildat, kes elas seal veel kuni 1968. aastani, peeti Eestimaa viimaseks mõisaprouaks.[4] Triigi mõis oli tol ajal ainuke erakätes olev mõisahoone. Aastatel 1941- 1975 tegutses hoones Kõue kool, mille algset kaks koolihoonet sõja käigus puruks pommitati. Ruume renditi Nigulitelt. Hiljem – u. alates 1970. a – kuulusid mõisahooned Habaja (Ardu) sovhoosile, kes „mälestiste eest hoolitseda ei soovi. Mõisa edasine saatus sõltub sellest, kas talle leitakse mingi funktsioon ja heatahtlik valdaja”.[5] Ebapiisava hoolduse ja ebasihipärase kasutuse tõttu need lagunesid.
Triigi mõisa peahoone on võetud 1974. a. koostatud ehitismälestiste kaitse nimekirja. 1980-ndate keskel plaaniti hoone restaureerimist, koostati ajalooline õiend ja teostati mõõdistamised.
Praegune mõisaomanik Jüri Männisalu Triigi mõisast:
Triigi mõisale toimus vallakonkurss, mõisa hinnaks 10 000 krooni. Mõisale pakuti kolme võimalikku lahendit:
hobusekasvandus
vallakeskuseks (Jüri Männisalu idee)
meditsiin, raamatukogu, “rahvamaja”, kontserdid, mõisate muuseum
Peale mõisa ostu selgus hoone väga halb seisukord, raske oli isegi ligi pääseda, olukord sarnanes Okasroosikese lossiga. Sarikad olid puruks, katus oli katki. Terve suvi raiuti võsa, torm viis katust minema. Hoone päästeti viimasel hetkel.
Jüri Männisalule kuulub peahoone, kelder, laut, tõllakuur ja sepikoda.
Peahoones on säilinud vanad ahju-uksed, vana leiva-ahi, kelder, majast viis sinna trepp.
Mõisas olid savikarjäärid. Pirita jõe ääres asusid kiviahjud ja tellisepõletusahjud.
4 mõisa tiiki olid omavahel kraavidega ühendatud.
Eesmärk – taastada täielikult. Esmalt oleks vaja krohvida ja taastada kraavid.
2002. a. võeti maha mets, mis mõisa ümbritses. Alles jäeti lehtpuud. Sellest tõusis kõva kisa, et ilus põlismetsa tukk maha võeti. Loo kohta ilmus artikkel Eesti Päevalehes.[6] Ometi oli varemalt konsulteeritud pargiarhitektidega ning olemas on pargiprojekt. Seest olid puud mädad.
Täielik mõisaprojekt pole lõplikult valmis.
Üheks ideeks on rajada O. von Kotzebuele graniidist mälestustahvel (nt laeva nina vees).
Vajalik geoaluse tegemine.
Üheks võimalikuks väljundiks oleks Triigi mõisast kujundada turismikoht. Kõik eeldused selleks on olemas (Maarit Nõmm, 2004).

[1] Paunküla, Habaja, Ardu /Koost Sirje Saulep. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[2] Samas.
[3] Erich Klaan. Triigi mõisast. [intervjueerija üleskirjutus].
[4] Aino Jaakov. Triigi mõisast. [intervjueerija üleskirjutus].
[5] Harju Elu, 1982. 24. 08.
[6] Eelrand, H. Vana pargi hävitamine pahandas külaelanikke. Eesti Päevaleht, 2001, 26. 03.

Fotod J. Vali kogust, 1913. M. Nõmm, 2002.

TAMMIKU MÕIS












Tammiku mõisat on esmakordselt mainitud 1637. a. Varem elas samas vaba talupoeg. Tammiku mõisale kuulusid Leina ja Wada karjamõis. 1666. a. oli Tammiku mõis Tuhalast eraldunud ja pärusmõisaks saanud.
1720. aastast sai mõisaomanikuks Berend Johann Mohrenschildt, kelle suguvõsa kätte jäi mõis rohkem kui sajaks aastaks.
Tammiku mõisa talupojad osalesid aktiivselt 1797.a. alguse saanud rahutustes. Nõuti 12-tunnist tööpäeva ja karistuse kergendamist. Mõisa saadeti sõjaväekomando, kelle karistusretk tulemusi ei andnud, kuna ei osatud eesti keelt.[1]
Mõisa viimaseks omanikuks oli von Fersenite suguvõsa, kellele 1914. a. kuulus 1320 ha maad. Tegemist oli suhteliselt vaese mõisaga. Parun Fersen olla kunagi öelnud: “Mul pole sellest mõisast nii paljugi kasu olnud, et oleksin piibu peale tuld saanud.” 1890. a. polnud mõisas ühtki vabaks ostetud talu. Olukord muutus, kui Kadaka talu peremees sai mõisalt tasuta talu, mille eest ta pidi õhutama mulke Tammiku mõisast talusid ostma. Nii oligi mõisaaja lõpuks enamik taluomanikke pärit Mulgimaalt.
1905. aasta sündmustes pandi Tammiku häärber põlema, kuid hiljem taastati. Mõis võõrandati 1923. a. Ta on lõplikult sisse varisenud 1960-ndate lõpul. Kunagist mõisahoonet ümbritseb iidne tammik.
Peahoone on pikk ühekordne paekivihoone. Aknad on kõrged ja kitsad. Hoones asus kaks saali. Ehitus säilinud kujul võib pärineda 19.saj keskelt. Kõrvalhooneid oli arvukalt, praegu varemeis.

[1] Kahk, Juhan. Rahutused ja reformid. Tallinn, 1961. Lk. 275.

Fotod: Eesti Akadeemiline Raamatkogu. M. Nõmm, 08. 08. 2003

SÄÄSKÜLA POOLMÕIS

Peahoone on keskmise suurusega ühekordne kivihoone. Esifassaadis on kaks hilisema päritoluga klaasitud ilmetut esikut, tagafassaadis aga väike palkon, mille küljed klaasitud tihedate ruudukujuliste raamidega akendega. Kõrvalhooneid oli arvukalt, mis on ulatuslikult ümber ehitatud. Peahoone pärineb 19. sajandi keskelt, oli kasutusel korteritena. Tänaseks on hoone hävinud, selle asemel väikese pargi sees kaasaegsed ehitised.

Foto: V. Ranniku, 1972.

SAUMETSA POOLMÕIS

Saumetsa poolmõis eraldati Habajast 1827. aastal. Varem oli Habaja karjamõis, mis Bernard von zur Mühleni pärimisjärgselepinguga sai iseseisvaks mõisaks tema pojale Eduardile. 1831. a. kaebasid Saumetsa talupojad, et mõis nende poolt mõisa saadetud teosulaste (teomeeste) tööjõudu raiskab (liigselt kulutab). Väljaminekuid ja töökulu hakati taludele täpsemalt arvestama.[1]1881. a. ostis mõisa Amalie von Kotzebue, kes omakorda müüs selle 1904. a. Arthur von Hunniusele. 1929. a. see võõrandati temalt, kuid 1931 tagastati. Peahoone on hävinud sellisel määral, et ei ole võimalik rusudest teha mingeid järeldusi algse hoone kohta. Kõrvalhooneis on järel vaid laut, mis võib pärineda 19. sajandi keskelt. Park on väike, erilise kujunduseta.

[1] Kahk, Juhan. Bauer und Baron im Baltikum. Tallinn: S. Kivimäe, 1999. Lk 90.

SAARNAKÕRVE MÕIS

Kunagisest tihedasti asustatud Saarnakõrvest pole tänapäeval palju järel. Saarnakõrve mõisast ei ole samuti peaaegu midagi alles. Mõis rajati 17. sajandil. Peahoone on hävinud, temast on säilinud üks mantelkorsten. Algne hoone oli keskmise suurusega ühekordne puithoone. Katus oli tehtud laastudest, mis valmistati ilmselt kirvega.[1] Hoones oli ka rokokoomotiividega pottkiviahjusid. Tervikuna oli Saarnakõrve mõis hinnaline barokkhoone, ilmselt veel 18. saj III veerandist.
1859. aastal sai mõisa omanikuks Alexander Stackelberg. Tema järglaste kätte jäi mõis kuni 19. saj lõpuni. Mõningate andmete kohaselt läks mõis pankrotti ja vähehaaval tegevus hääbus. Saarnakõrvest sai ühe Järvamaa mõisa kõrvalmõis. Peale Teist maailmasõda arhailine hoone lammutati. Kõrvalhooned on hävinud. Park on väike ja vabakujuline. Peahoone ees väike väljak. Mõisasüdamest kirdes asus tuulik, mis mõningate andmete kohaselt oli ümber ehitatud keskaegse kabeli varemetest.[2]

[1] Ränk, Gustav. Die älteren baltischen Herrenhöfe in Estland : eine bauhistorische Studie. Stockholm : Norstedt & Söner, 1971. Lk. 65.
[2] Praust, P. 2003. Eesti mõisate pildigalerii. URL http://www.mois.ee.

Foto: V.Ranniku, 1969

ROOKÜLA MÕIS

Rooküla mõis eraldati Paunküla mõisast 17. sajandi I poolel. Peahoone oli ühekordne väike puithoone. Peaukse ees oli lahtine palkon viilkatuse all, mida toetasid lihtsad puittulbad. Hoone võis pärineda 20. saj algusest või sajandivahetusest. Algseid kõrvalhooneid pole säilinud. Park oli väike ja vabakujuline, väikese ringteega piiratud väljakuga ees ning aed taga. Kuulus Rooküla metskonnale. Hiljem anti vallale üle, kui metskond Vetlasse kolis. Hävis 1970-ndate algul tulekahjus. Asemele ehitati kaasaegne hoone.

Foto: V. Ranniku, 1969.

RAVILA MÕIS













Ravila nimetus võib tuleneda tema peremehest vasall Ravelicke sugukonnast, kelle halduses oli Ravila ja selle lähim ümbrus 1318-1449.[1] Ravila mõisat on esmakordselt mainitud 1469. aastal. Enne seda aastat oli vasallmõisaks Ravilast 1,5 km Kose pool Pirita jõe ääres Mägise (Maechius, Meks). Siit ka Ravila saksakeelne nimetus Meks. Ravila muutus keskuseks, sinna kerkis uus suurem härrastemaja ja jõekaldale rajati park.
Mõisa keskuses oli mitu hoonet ja vesiveski. 15. sajandil läksid siinsed vabad maad Pirita kloostrile ja mõis kolis oma praegusesse asukohta. Mägise jäeti maha.
1527. a. kuulus Ravila Rosenitele. 1592. a. läks mõis pärimise teel Johann von Uexküllile. Uexküllidele jäi mõis 1701. aastani, siis läks pärimise teel Georg von Detloffile. 1768. a. müüs Woldemar von Detloff mõisa oma õemehele krahv Karl von Mannteuffelile.
Sel ajal töötas Ravila mõisas klaasiahi ning kaks suurt vesiveskit. 18. sajandi I poolel ehitati Ravilasse uus suur barokne härrastemaja ja rajati park, mis on säilinud tänaseni.
1770-1780. a. töötas Voosel Napu talu lähedal klaasikoda.

Kahtlemata on Ravila mõisa omanikest keskseim kuju Karl Mannteuffeli poeg Peter August Friedrich von Mannteuffel (1768- 1842), kes päris mõisa 11-aastaselt. Oma tegudega sai ta ümberkaudsetelt hüüdnimeks “hull krahv”. See tugeva kondi ja kasvuga krahv Peter, suur lõbunautija unustas taluinimestega kokku puutudes oma seisuse ja käitus nendega kui omasugustega. Ta tahtis olla esimene lendur, aga see lõppes maandumisega kapsaaeda.[2]
Pärast krahvi surma 1842. a. päris mõisa tema poeg Karl, kelle aga 1849. a. tappis Pariisis üks röövmõrtsukas. Nüüd läks mõis tema õele Elisele ja tema abikaasa Paul von Kotzebuele. 1873.- 1874. aastal kaotati suur Ravila küla ja põllud läksid mõisale. Elanikud suunati Palvere karjamõisa. Selle läbi muutus Ravila üheks suuremaks mõisaks Harjumaal.
Kotzebue ajal ehitati mõisahoone ja pargi kaunistamiseks härrastemaja pargipoolsesse külge massiivne raudkivist trepp, mis valmistati Soomes. 19. sajandi lõpus ehitati Ravilasse raudkividest karjakastell, kus asus tõllakuur, hoiti nuumhärgi, hobuseid ja osa mõisa karjast. 1854-1855. aastal paiknes mõisas tol ajal suurim apteek Eestis, mis oli Tallinnast evakueeritud Krimmi sõja ajal.
Pärast Paul von Kotzebue surma 1884. a. läks Ravila mõis pärimise teel krahvinna Aleksandrine Kotzebue-Pilar von Pilchau kaudu uuele suguvõsale – Pilar von Pilchaudele. Rootsi päritolu Tohisoo mõisa omanik Carl Mothander oma raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased” kirjutab:[3] „/---/proua Alexandra von Harpe, sündinud krahvinna Pilar-Kotzebue, kogu Tallinna „Bibka”, nagu teda kutsuti tema tohutu suures sõpraderingis,/---/oli üle Tallinna kuulus kuju, mitte ainult seltskonnaelus, vaid ka kõikjal tänavatel ja turgudel, kõikides rahvakihtides./---/Proua Bibka perekond oli kuulunud kogu Venemaa rikkaimate suguvõsade hulka. Tema emaema, pärimustes surematu vana krahvinna Elisabet Pilar-Kotzebue oli pärinud isalt [Alexander von Kotzebue] 16 rüütlimõist Eestimaal. Lesena asus ta koos laste ja lastelastega elama Ravilasse./---/Ravilas elati suurejoonelist elu, kuid lapsi kasvatati karmi käega.” Bibka abiellus Habaja mõisnikupoja Hermann von Harpega.
1905. a. mõis lõhuti ja põletati. Sellest säilis vaid graniitplokkidest vabatrepp aiafassaadil. 1907. a. müüdi alles esimesed talud, sest Ravila oli majoraatmõis. 1908. a. laskis mõisnik põlenud häärberi kohale ehitada uue, veidi väiksema, aga õhulisema härrastemaja.
Kõrvalhooneid on mõisal väga palju. Nad on osaliselt seotud esiväljaku piires peahoonega, osalt aga mõisasüdant läbivate maanteede ääres iseseisvate reeglipäraste rühmadena. Peahoone kõrval asus „suvemõis”. Oli ka pseudogooti ja klassitsistlike motiividega aednikumaja- triiphoone-talveaed ning vesiveskid. Park on 13,4 ha ja kolmeosaline: regulaarne esiväljak, pargiala peahoone taga ja seda tagaküljel piirav pargimets. Esiväljaku moodustab ringteega haaratud peaaegu lage muruala. Ettesõidutee oli ääristatud madalate graniittulpadega. Hoone tagune park laskub kuni Pirita jõeni. Peahoone teagune on avatud väljakuks, kus varem paiknes treppidega seotud ringtee suure vaasiga keskel. Väljaku lõpetab tiik, mis lookleva kanaliga on üheduses teise tiigiga.
1899. a aia-aruandes märgib F. Winkler: „Mitte vähem ilusad kui Kose-Uuemõisal, on proua krahvinna Kotzebuele kuuluva Ravila mõisa haljasalad. Laiaulatuslikud pargialad on hästi hooldatud. Et aga kõik puuderühmad on ümbritsetud pügatud enelahekiga, seda ei saa üksiki maastikuarhitekt heaks kiita, sest üldmulje on nende pikkade pöetud ümbruse tõttu väga häiritud. Mõõdukalt väike viljapuuaed tuleks meie seltsi poolt soovitatud sortidega laiendada. Suur ja väga heas olukorras on 5-osalised kasvumajad. Siin on aednikul võimalus igal alal oma teadmisi proovida. Lillealad, mis tänavu palju soovida jätavad, muutuvad lähemail aastail paremaks ühe uue vanema aedniku ametisse võtmisega. Soovitav on, et vaippeenarde kõrval ka meie paremad õistaimed rikkalikku kasutust leiaksid”.
1917. a. moodustati mõisatöölistest punakaardisalk, kes võttis valitsejalt mõisa üle.
Mõisate võõrandamisel jagati põllud asunikutaludeks, kuid osa mõisasüdamest jäi siiski mõisniku järglasele paruness Contesse`ile mitmeks aastaks. Viimane suvitas mõisas kuni 30-ndate keskpaigani. Eesti esimesel iseseisvusajal töötas Ravila mõisas üheaastane rahvaülikool, kus õpetati kõiki talutöid. Õppetöö toimus ainult talvel. 1936. a. avati valitsejamajas aianduskool. Teise maailamsõja ajal oli mõis tühi. Mõnda aega paiknes seal Saksa õppekomando. Pärast sõda, nõukogude võimu ajal, tegutses 1948-1958. a. mõisa peahoones põllumajandustehnikum. Mõisas oli Ravila eliitseemne-kasvatussovhoosi, hiljem kolhoosi keskus. Praegu on mõisas Ravila Krooniliste Haigete Hooldekodu.
Ravila ühe kõrvlamõisatest – Saia karjamõisa Voose külas on uuesti üles ehitanud praegune omanik Hans Isküll.

[1] Harju Elu, 1974. 08. 06.
[2] Samas.
[3] Mothander, Carl. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu: Ilmamaa, 1997.

Fotod J. Vali kogust. Mõisa tagakülg. M.Nõmm, 08.08. 2003.

PIKVA MÕIS













Pikva mõisat mainitakse esmakordselt aastal 1725.[1] Peale 1727. aastat ostis mõisa kindral Hermann Jensen von Bohn, kelle abikaasa oli Katharina von Breven. Samal aastal osteti ka Alavere mõis. Kindral von Bohni poolt laenatud 3900 rubla moodustas lõviosa esimese eestkeelse "Piibli Raamatu" väljaandmis-kuludest.[2]Kuni 1816. aastani puuduvad mõisa kohta andmed. Samal 1816. a moodustasid Pikva, Alavere ja Jäneda mõis suurema Hermann Ludvig von Löwensternile kuulunud mõisatekompleksi. Kuna omanik sel aastal ka suri, läks kogu mõisamaa üle tema poeg Eduard von Löwensternile. Peamõisana kasutati peamiselt Alaveret, seega jäi Pikva viimasest majanduslikult ja juriidiliselt sõltuva kõrvalmõisa staatusesse. Seoses mitut laadi valdusõiguslike küsimustega ning keerukate pärilussidemete kaudu läks Alavere mõis koos Pikvaga mõnikümmend aastat hiljem Ungern-Sternbergide aadliperekonnale. 18. oktoobril 1849. a. määrati Pikva omaette päranditombuna Charlotte Baron von Ungern-Sternbergile, sündinud Belowile ja tema lastele. Alavere jäi ilma temast eraldatud Pikva ja Nõmbrata Gregor Baron von Ungern-Sternbergile. Nii oli saanud teoks varem ühtse ja tähelepandavalt suure Alavere jaotamine – tekkinud oli kaks peaaegu võrdse suurusega iseseisvat majanduslikku ja juriidilist tervikut.

Nn „pärismõisa” staatust Pikva esialgu siiski ei omandanud. Viimasest sõltusid aga mitmed õigused – näiteks ei olnud mõisal lubatud esialgu tegeleda tollal kõige tulusama majandusharu – viina põletamisega.
Charlotte Baron von Ungern-Sternbergi poeg esitas 1858. a. Eestimaa kubermangu
valitsusele taotluse anda Pikvale rüütlimõisa õigused, mis ka rahuldati.
1875. a. müüs Konstantin August Baron von Ungern-Sternberg mõisa Wolther Baron von Stackelbergile.
1884. a. eraldati mõisast Kaserahu poolmõis, mis jäi juba Harju-Jaani kihelkonda.[3] 1887. a. ostis Pikva Robert Georg Turmann – s. o. isik, keda kohapealsed elanikud veel praegu mäletavad jõuka ning ettevõtliku Tuuri härrana. Rohkem kui varem hakati nüüd tähelepanu pöörama mõisa majandusliku kandepinna tõstmisele. Mõningatel andmetel taotles just Robert Turmann mõisale viinapõletamise õiguse. Mõisa omanik elas talvel Tallinnas Lai 10 suures korteris. Laiendati mõisapõlde, pandi alus nuumhärgade kasvatamisele, tösteti lüpsikarjanduse ja aianduse taset. Rõhku pandi metsanduse kaubanduslikule osatähtsusele.
Pikva mõisnik oli Riisipere kõrtsmiku poeg, nimi oli varem Tiirman. Robert Turmani naine Sofie oli Perila mõisniku Pahleni tütar. Mõisahärra suri 1917. a. ja jätkas tema poeg Ernst, kes hakkas organiseerima juustu, saia, küünalde, seebi jm tootmist. Tal olid poed Alaveres, Pikval.
Ernst Turmann on kirjutanud raamatu „Pikva”, milles ta kirjeldab peale muude asjade ka elu Pikva mõisas: „Siin möödus turvalisena meie lapsepõlv kesk seisuslikult korrastatud maailma. Mõisamajanduses oli see hierarhia täpselt ja korraktselt paika pandud. Kõige tipus oli ülevaataja, keda meil kutsuti valitsejaks. Ka palavaima suveilmaga kandis ta kraed ja lipsu; see oli tõenäoliselt enamikus mõisates nii. /---/Jutt kõikide inimeste võrdsusest polnud meie kandis veel kuigi laialt levinud.
/Hoopis sobilikumaks pean heita pilku tagasi vanale korrale, nii nagu mina seda kogesin ja nagu ta mulle tookord enesestmõistetavana tundus. Meie vana kord oli tõenäoliselt sakraalse keskaegse ordo viimne jäänus, kus ülemkiht oli vastuvaidlematult Jumalast seatud. Usk ülemkihi sellisesse päritolusse tagas talle absoluutse autoriteedi. Polnud vaja tohutut hulka seadusi ja määrusi, millest kellelgi niikuinii ülevaadet poleks olnud, rääkimata sellest, et keegi neid järgida oleks suutnud. Põhimõtteliselt tunti vaid kümmet käsku. 1905. aasta tõi endaga kaasa meie seni nii kindlustatud maailma ootamatu kokkuvarisemise. Kõik muutus paugupealt. Too sügavalt juurdunud ja seni vaieldamatult Jumalast seatud kord pidi äkitselt kehtivuse kaotama ning asendatama millegi uue, tundmatu ja revolutsioonilisega. Vanaaja tüübile oli see täiesti mõistetamatu. /---/ Tuli põgeneda. Mu vanemadki olid tõmbunud linna varjule ning jõulusid, mis seekord polnud kuigi rõõmsad, pühitseti linnas. ”
1905. a. erilisi lõhkumisi ja põletamisi toime ei pandud. Mõisa kaitseks talumeeste vastu organiseeritud omakaitse, kes püssidega varustatult mõisat valvasid. 1919. a. suur osa mõisamaadest riigistati. Kompensatsiooniks osalemise eest Vabadussõjas, jäeti omanikule alles suurtalud ja osaliselt ka mõisahoonete kasutamisõigus. Ernst Turmann haldas mõisat 1926-1939-ndatel aastatel.
Alates Eesti vabariigi ajast kuni 1972. a. töötas mõisamajas kool.
Mõisahoonestuse varasemaid jälgi võib otsida 19. sajandi algusest. Võib arvata, et kõrvalmõisa keskuses puudus tollal veel esinduslikum mõisasüda. Mõisa muutumisega parunliku suguvõsa elupaigaks 1848. a. ehitati härrastemaja, laiendati ja täiendati uut hoonetega majanduskeskust ja rajati park. Kõige vanemaks osaks võib lugeda peahoone kõrgete võlvidega keldreid. 19. saj lõpul on peahoonet ümber ehitatud, hoone mõlematele otstele on tehtud juurdeehitused. Ilmselt ehitati sel ajal välja ka teine korrus. Arhitektuuris esineb juugendlikke stiilielemente.
Hoone tagafassaad kordab kõigis esifassaadi, ainult siin on keskmise madala hooneosa ees lai puitveranda. Interjööris on hästi säilinud tiibuksed, stukist rosett saali laes ja paljud ahjud-kaminad, väikesed puitkäimlad ruumi nurkades. Tänu uusehitiste puudumisele on puutumatuna säilinud mõisaaegne miljöö, tuntav on kooskõla pargi ja mõisaehitiste vahel. Päris mõisamaja ette, traditsioonilist muruväljakut piirates asetub aidahoone; kõrvale teenijatemaja ja hobuste tall.
1899. a. hindas F. Winkler Pikva mõisa aeda järgmiselt: „Nagu kõikjal, nii vajas ka siin viljapuud korrastamist. Elumaja übritseval alal on vaja ette võtta ümberkorraldused. Osa puid, mis aja jooksul ainult kõrgusesse kasvasid, ja palju aastaid kiratsesid, on tugeva lõikusega ergutatud paremini kasvama”.
Tahapoole jäänud viinavabrik lasti õhku 1941. a. mõni päev enne sakslaste tulekut. Pikva parki oli maetud saksa sõdureid, kes hiljem Maarjamaa kalmistule ümber maeti. Saksa ajal asus mõisas sõjaväehaigla.
Hiljem oli mõisas Alavere sovhoosi loomakasvatusosakond. Kui viimane Alaveresse üle viidi, jäi mõisahoone tühjaks. Külapoisid lõhkusid maja aknad. 1980-ndate algul tekkis Alavere kolhoosil plaan Pikva mõisa peahoone restaureerida. 1983. a. valmis projekt ning 1988. a. oli plaanis töödega alustada. Töö kalliduse tõttu aga jäi asi pooleli. Oli plaan rajada mõisa puhke- ja õppekompleks koos muuseumiga.
Praegu on mõis erakätes. Omanikuks on Mika Orava Soomest, kes on väga huvitatud Eesti mõisate ajaloost ning taastab Pikva peahoonet võimalikult originaalilähedaselt.

[1] Pikva mõis /Koost Ants Miidla. Käsikiri. Kehra vallavalitsus.
[2] Vaatamisväärsused. Anija vald. URL http://www.anija.ee/?id=646.
[3] Eesti ala mõisate register. Eesti ajalooarhiiv. URL http://www.eha.ee/frames.htm

Fotod J. Vali kogust. M. Nõmm, 08. 08. 2003.

PIKAVERE MÕIS















Esimesi teateid Pikavere mõisast on aastast 1446. Kuulus 1515-1641. a. Riesbieteritele. 1777. a. toimus ostumüügileping Karl Friedrich von Wachtmeisteri kui müüja ja leitnant Pieter von Baranhoffi kui ostja vahel. Rootsi krahv Wachtmeister oli 18. sajandil enne Baltikumi asumist läbi käinud kogu Idamere ruumi.[1] 1813. a. panditi mõis Heinrich Berens von Rautenfeldile, kes alates 1821. a. sai pärusomanikuks. 1883. a. ostis mõisa parun Konstantin von Taube.
Peahoone oli pikk ühekordne klassitsistlik kivihoone, mis Eesti Vabariigi ajal sai peale teise korruse. Likvideeritud on väikesed puitpalkongid esifassaadi tiibadelt ning suur puitveranda hoone tagaküljelt. Algne peahoone võib pärineda 19. saj I poolest.
Kõrvalhooneid on arvukalt, mõned seotud peahoonega, asudes pargi ääres. Tähtsamad meierei, kuivati, härjatall.

Aastatel 1824- 1832 töötas Pikavere mõisas kodu- ja kooliõpetajana keelemees Eduard Ahrens, kes pani aluse uuele kirjaviisile, milles toetub teatud määral soome keele eeskujule.[2]
Tsaarivõimu langemise järel jäi mõisahoone tühjaks. Vabanenud hoonet püüdis kohe kasutada kitsikuses töötavad hariduselu eestvedajad. 1918. a. alustatigi siin esmakordselt õppetööd. Kuna mõisa majapidamine oli jäänud laokile, anti see üle riigi pidamisele, kuni jagati välja vastloodud asundustaludele. 1919. a. mõis riigistati. 1920. a. asus kogu Pikavere kool mõisa peahoonesse.[3] 1930.-ndatel aastatel majandas endise mõisa 19-ha maad M. von zur Mühlen.
1939. a. mõisa peahoone ehitati ümber koolimajaks. Vaatamata kõigele, jätkus koolitöö ka sõja ajal. 1941. aasta suvel, kui hoonesse paigutati sõjaväelased, ründasid majas olevaid sakslasi vene pommitajad. Vaid õnn päästis uue, vastremonditud koolihoone. Pommid ei tabanud.
1997. a. teostati Pikavere põhikooli hoone remont – pandi uus katus ning ehitati uus peasissekäik. Nii peahoone kui park on heas seisukorras.

[1] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
[2] Harju Elu, 1981. XI-XII.
[3] Pikavere Põhikool. URL http://www.hot.ee/pikavere/

Fotod: J. Vali kogust. M. Nõmm, 08.08. 2003.

PAUNKÜLA MÕIS













Aastal 1417 andis ordumeister Siegfried Lander von Spanheim tulevase Paunküla mõisa maad Jacob Roennele.[1] Paunküla kui mõisa on esmakordseltselt mainitud 1493. aastal. Jacobi kaks pojapoega müüsid 1501. a. valdused rüütel Hermann Zoegele. Järgmise omaniku Andreas Dekeni tütar abiellus Johan Maydelliga, kes 1570. a. oli kaasosaline Toompea lossi vallutamisel. Rootsi ajal käis mõis käest kätte, kuni pärijaks sai Hans Heinrich von Tiesenhausen. 17. sajandi esimesel poolel eraldati Rooküla mõis. Pärast Põhjasõda tulid Paunkülla perekonnad von Delwigid ja von Kuhlbarsid. Mõisal oli mitu karjamõisat: Silmsi, Kiruvere, Liebwerthi ja Vahetüki..
Ajavahemikus 1750-1754 omasid mõisat Hagemeisterite suguvõsa, kelle esindaja Nikolaus Christopher (1747-1804) avaldas Riias oma luulekogu. Nimetatud perekonnale jäi mõis 1919. aastani, kui rentnikuks sai Julius von Hagemeister.

Talude päriseksostmine algas Paunkülas küllaltki vaevaliselt. Mõisnik müünud algul vaid mõne talu, et käsk täidetud saaks.
Suured rahutused kaasnesid 1905. a. sündmustega, kui mässajad 19. sajandi algul ehitatud klassitsistliku peahoone maha põletasid.
Kõue valla esimene kool asutati Paunküla mõisas, sest mõisnik Karl Gustav Hagemeister oli haridusesõbralik mõisnik.
Mõisahoonet on mitu korda ümber ehitatud. Pärast viimast ümberehitust sai mõis historitsistliku ilme, teine korrus lisati 1950-ndail aastail. Sisekujunduses on säilinud juugendstiilis kamin. Fassaadi sammaste järjestus oli sellistele hoonetele tüüpiline. Lätis võib kohata samasuguseid arhitekt Christoph Haberland poolt kujundatutena.[2]
1948. aastast tegutseb mõisa peahoones Paunküla hooldekodu. Arhitekt Paul Aarmanni kavandi järgi tehti ümberehitusi veel 1975. a., et hoone sobiks paremini hooldekodu vajadustele. Asutusel on praegu loodud sidemed kunagise mõisaomaniku sugulastega, kes elavad Saksamaal. Koostöös Kanada saatkonnaga on majja muretsetud lift. Pirita jõe äärse ansambli taustaks on vabakujuline park. Pargi suurus 6,4 ha. Esiväljak on liigendatud suure ringteega, kuhu suundub maanteel pikem lehtpuuallee. Tee läbib graniittulpadega värava. Peahoone tagakülg oli laialt avatud Pirita jõele. 1899. a andis F. Winkler aiale hinnangu: „Olemasolev suur viljapuuaed on arvatavasti juba eelmisel sajandil rajatud. Kahjuks näivad viljapuud põhjavee läbi kannatavat. Ma lasin seepärast osa ümber istutada küngastele. Vanemad puud on harvendatud. Olemasolevad lillepeenrad lasin ma sel suvel proua Hagemeisteri soovil, kes on suur lillede sõber, täielikult ümber teha, sest nad olid aednikul ebaõnnestunud. Olemasolevale külmkasvumajale ehitati juurde väike soe maja.”
Palju kõrvalhooneid, neist osa moodustavad peahoonega ansambliliselt seotud rühma.

[1] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
[2] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.

Fotod: Pirang, H „Das baltische Herrenhaus.Teil 3”. S. Saulep

PALVERE MÕIS

1469. a. on esimesed teated Ravila mõisast ja Palvere on sellest ajast olnud Ravila mõisa osa (kõrvalmõis).
Omanikud olid küll lähedased sugulased, aga Ravila omanik ei vallanud Palveret. Nii oli ka pärast 1666. aastat, mil Palveret on ametlikult nimetatud Ravila kõrvalmõisaks. 1766. a. sai Palvere mõisa omanikuks krahv Karl von Mannteuffel, kes ostis mõisa oma naisevennalt. Kaks aastat hiljem – 1768 – ostis ta ka Ravila oma naise teiselt vennalt. Palvere jäi mõisakeskusest kõrvale. 19. sajandi algul rentis mõisat kubermanguvalitsuse nõunik Rosen.[1] Ravila abimajandina püsis mõis kuni aastani 1874. Siis saadeti Palveresse Ravila küla elanikud, kelle vahel mõis jagati taludeks. Ka Ravila kool toodi mõisa peahoonesse. Samas asusid ka Ravila mõisa kogukonna- ehk vallavalitsus. Hoone põletati 1905. a. karistussalga poolt, kellele jagas juhtnööre Ravila mõisaproua. 1909. a. valmis uus koolihoone põletatud hoone varematele.
Peahoone oli ühekordne keskmise suurusega maakivihoone, mille müürid laotud puhta vuugiga lõhutud maakividest. Hoonele on 1970- ndatel rajatud silikaattellistest teine korrus ning lisatud väikesi juurdeehitusi. Algne ehitus võib pärineda 20. saj algusest või sajandivahetusest. Kõrvalhooneist säilinud vaid väike akendeta maakiviait. Park oli väike, aimata võib puuderidu ja aeda.

[1] Kahk, Juhan. Rahutused ja reformid. Tallinn, 1961. Lk. 462.

Foto: M. Nõmm. 08.08. 2003.

ORU MÕIS














Oru küla on olnud 13. sajandi esimesest poolest alates Taani kuninga vasalli Leo de Reno ja tema pärijate valduses.[1] Nad hindasid seda mõisa nii tähtsaks, et lisasid oma perekonnanimele de Orghys, pannes nii aluse Orgese aadlisuguvõsale. 1477. a. liideti Oru mõisa maad Tuhala mõisa külge.
Oru mõisa (Orgelhof, Orrenhof) kohta on kirjalikke andmeid aastast 1470. Praegusesse asukohta rajati mõis 17. sajandi algul. Tegemist oli I a-t. muistse asulakohaga, mis jääb mõisa ees oleva tiigi lähedusse. Enne mõisa rajamist kuulus Oru vabadele talupoegadele. Oru mõisa alla kuulusid Laastu karjamõis ja Kämbla ning Nõrava küla. 1663. a. oli Oru mõis koos Kämbla ja Nõrava külaga Tuhalast eraldunud.
1814. a. pantis Magnus von Reutern mõisa krahv Dietrich Stenbockile, kuid ostis selle 7 aasta pärast tagasi ning pantis 1827. a. Eestimaa Meriinolammaste Kasvatuse a/ü-le.[2] 1838. a. ostis see Oru päriseks ja müüs 1842. a. edasi Alexander von Brevernile. Kõrvale rajati ka põllutöökool. (Selle koolihoone müürid lammutati 1967. a.). 1858. a. ja 1871. a vahel mõisastati Kämbla küla põllumaa juurdesaamiseks. Elanikud aeti oma kodudest välja.
1882. a. ostis Oru mõisa August von Kotzebue üks poegadest, diplomaat ja kirjanik Wilhelm von Kotzebue.
Oru mõisa härrastemaja taastati pärast 1905. a. põlengut juba järgmisel aastal. Mitmesaja aasta vanustele müüridele ehitati peale teine korrus. 1913. a. ostis mõisa Hans von Lilienfeld-Toal. Samal aastal liideti mõis Tuhala fideikomissiga.

1921. a. võõrandas Eesti Vabariik Oru mõisa von Lilienfeld-Toalide suguvõsalt. Peale seda kasutati mõisa saali kooskäimiseks. Lähestikku asunud Tuhala, Tammiku ja Oru vallakooli liitumise tulemusena sai kooli uueks asukohaks 1921. a. Oru mõisa ruumikas härrastemaja. Tuhala, praegune Oru kool paiknes mõisa peahoones kuni 1987. aastani, mil Orus valmis uus koolihoone.
1928. a. asutati Oru mõisa ka Tuhala rahvamaja. Mõisa peahoonesse jäi see aastani 1967, mil valmis uus kultuurimaja.
Alates 1921. aastast on mõisa peahoones asunud:
1921- 1987 Tuhala, praegune Oru kool
1925- 1939 Tuhala vallavalitsus koos kohtusaali ja kartsaruumidega
alates 1925. a. Tuhala valla raamatukogu
1928- 1968 Tuhala rahvamaja
1944. a. märtsist septembrini lastekodu pärast Tallinna pommitamist peavarjuta jäänud lastele
1949. a. asutati mõisahoones ümbruskonna esimene kolhoos
1995. a. alustas rahvamaja taas Oru mõisas, kus asub ka kohalik raamatukogu ja tervishoiupunkt
Mõisapargis väärivad tähelepanu kaks mitmesaja-aastast pärna tiigi kaldal.
Peahoone on säilinud enam-vähem algkujul. Ka mitmed kõrvalhooned on ümberehitatult säilinud.

[1] Talioja, Ants. Tuhala. Tallinn: Maalehe Raamat, 1999.
[2] Harjumaa mõisad /Koost Eesti Ajalooarhiiv. Käsikiri. Harjumaa Muuseum.

Fotod: J. Vali kogust. M. Nõmm. 08.08. 2003.

OJASOO MÕIS















Ojasoo (Oggil) küla on mainitud 1417. a. Samast aastast pärinevad ka esimesed teated mõisa kohta, mis siis kandis nime Alt-Harm ehk Vana-Harmi. 1646. a. eraldati Ojasoost Habaja ja Harmi mõis. Ojasoole kuulus ka Juuru kihelkonnas asunud Aela karjamõis.
Koos naabri Kose-Uuemõisaga moodustasid kaks mõisat hiigelvalduse, mille piirid ning vara hämmastasid 1782. a. A. W. Hupelitki.[1]
Ojasoo mõisnikeks on olnud 18. sajandil Tiesenhausenid, 19. sajandil Mannteuffelid, Christoph Brevern, hiljem Tallinna patriitsiperekonna liige Amalie Wetterstrand. 1908. a. ostis mõisa paruness Natalie Hoyningen- Huene, kellele jäi pärast 1919. aastat siiski väike osa alles. 30-ndatel kuulus talle veel 43 ha Ojasoo maad.[2]
1806/07 viibis Ojasoo mõisnikul külas maalikunstnik Carl Ferdinand v.Kügelgen (1772-1832), kelle põhiala oli maastikumaal ning kellelt pärineb hulk Põhja-Eesti ja Tallinna vaateid.
Ajaloolise isikuna on tuntud Ojasoo mõisa teosulane Harmi Evart, kes oli Kose-Uuemõisa ülestõusu (1805) üks juhte. Ojasoo teomehed olid hiljem osalised ka Mahtra sõjas. Ojasoo mõisnik oli paikkonnas esimene, kes 1865. a. Uueveski külas talusid päriseks müüma hakkas. Viimane on seotud huvitava looga, kui uskuda Ojasoo mõisa toapoisi jutustust[3]: „Ojasoo härra parun Wetterstrand oli Mahtra sõja ajal haagikohtunikuks. Kuna üks vene ohvitser oli mässu ajal talupoegade poolt maha löödud, nõudis kuberner Wetterstrandilt 30 000 rubla kahjutasu, mis tuli välja maksta langenud ohvitseri perekonnale. Mõisahärral seda raha aga otseselt polnud, laenas ta selle summa kellegi Kochi käest, kellele pantinud Uueveski küla. Lubatud tähtajaks ei suutnud mõisnik oma võlga tasuda ja Koch müünud küla maha. Uueveski küla peremehed ei maininud ülal toodud loost sõnagi.”
Seoses ikalduse tagajärjel saabunud näljaga levis 1844. aastal Lõuna- Harjumaal düsenteeria, mille jooksul Ojasoo mõisas suri sellesse kolm inimest.[4]
1905. a rahutuste ajal lõhkusid Paunkülast tulnud mässajad härrastemaja aknad, uksed ja mööbli.
Peahoone ees on jõel suurem paisjärv. Pargi tuumiku moodustas avatud väljakpeahoonega lauskjalt tõusval reljeefil. Peahoone on keskmise suurusega ühekordne puithoone, millel on väiksed juurdeehitused otsafassadidel. Parempoolne juurdeehitus lammutatud 60-ndate alguses. Hoone keskteljel on mõlemis fassaadis uksed, mille ees asusid ka hilisema päritoluga verandad. Eesmine oli kinnine klaasitud ehitus. Hoonet võib lugeda 18. saj II poole keskpaiga ehituseks. Kõrvalhooned paiknevad pargi äärel, on peahoonega ansambliliselt sidumata.
Peale Teist maailmasõda kasutati hoonet rahvamajana, siis seisis pikka aega kasutamata. Hiljem jagati mõis inimestele korteriteks. Viimati, 1970-80-ndatel aastatel asus peahoones üliõpilasmalev. Alates 1991. aastast seisab tühjana. Aknad on lõhutud. Praegu on erakätes – omanik Leo Lillend – ja väga viletsas olukorras.

[1] Saulep, Sirje. Paunküla, Habaja, Ardu. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[2] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
[3] Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnas / Leida Otsa kogutud mälestused 1931. a. Käsikiri. Ardu raamatukogu.
[4] Kahk, J. Murrangulised neljakümnendad. Tallinn: Eesti Raamat, 1978. Lk. 105.

Foto: Pirang, H „Das baltische Herrenhaus. Teil 1”
Foto: M. Nõmm, 04.01. 2004.

NÕMME MÕIS

Enne Ravila mõisa Nõmme kõrvalmõisa rajamist asunud seal küla, mille elanikud saadeti mujale elama, et teha juurde mõisamaad. Esimesed teated pärinevad 1555. aastast.
Peahoone oli keskmise suurusega ühekordne puithoone, millest säilunud pool. Hoone lammutamiskoht avab ehituse keskel paikneva suure mantelkorstna. Ehitust võib pidada 19. saj alguse hooneks, säilunud osa kasutatakse korterina.
Kõrvalhooneid ei ole palju säilinud.
Park puudub, peahoonet ümbritseb aed. Avaram muruväljak oli kaevu ümber.

Foto: O. Kõll, 1990-91, HMK

NÕMBRA POOLMÕIS

Nõmbra mõis eraldati Alavere mõisast 1849. aastal. Peahoone oli väike ühekordne puithoone. Tube oli ka lakas. Hoone esifassaadil oli lai ja viilkatusega kaetud klaasitud palkon. Hoone keskel on paiknenud mantelkorsten. Ehitust võib lugeda 19. sajandi algusesse või vanemaks. Kasutusel oli elamuna ja oli halvas seisus.
Kõrvalhooneid on säilunud üksikud, neid ka algselt vähe. Tärklisetootmisest säilinud tärklisevannid.
Park puudus, kuna mõis asus väiksel põllualal suure metsa ääres. Viimane hävimine 1980.-ndatel.

Foto: V.Ranniku. 1969.

NUTU MÕIS


Koos Kossastega eraldatud Triigist aastal 1659. Mõis asus põldude vahel. Kivist karjalaut ja puust eluhooned. Mõned kõrvalhooned on ümber ehitatuna säilinud, mõned on varemes. Alates 1718. aastast taas Triigi mõisa kõrvalmõis.

Foto: M. Nõmm, 04. 01. 2004.

KOSSASTE MÕIS

Kossaste mõis eraldati Triigist 1659. a., kui mõis omaniku kolme tütre vahel ära jagati. Kuid uus mõis jäi siiski viimasega seotuks kui abimõis. 1718. aastal ühendati kolm mõisat uuesti.
Hooned kõik puust – vana elumaja, saun, ait, hobusetall ja lehmalaut. Aastaks 1826 oli puust elumaja asendatud kiviehitisega, lisaks ait.[1] Kuni II maailmasõjani hoones veel elati. Peahoonest on säilinud vaid vundament, kõrvalhooned on olulisel määral ümber ehitatuna säilinud.

[1] Triigi mõisa ajalooline õiend / Koost E. Kangilaski. 1987. Lk 12-13. Eesti Muinsuskaitseameti arhiiv.

KOSE-UUEMÕISA MÕIS












Esimest korda on Kose-Uuemõisat kirjalikult mainitud 1341. aastal Nova Curia nime all.[1] Rajatud oli kindlustatud tugipunkt, mis etendas olulist osa ka järgnevatel sajanditel. Kose-Uuemõisa on üks vanemaid mõisaid Eestis. Arndti kroonika andmetel põletati siinne vasallielamu Liivi sõja ajal 1560. a. 14. ja 15. sajandist andmed mõisa kohta puuduvad. 15. sajandi teisel poolel kuulus mõis Taubedele ja oli 16. sajandiks välja ehitatud tugeva rüütlimõisana. Mõisa keskuses oli kindlustatud elamu koos teiste kaitseehitistega, mis võimaldasid edukalt tagasi tõrjuda väiksemate väesalkade kallaletunge. Liivi sõja ajal kannatasid Kose-Uuemõisa ja selle ümbrus korduvalt venelaste ja mõisameeste rüüsteretkede läbi. Vene väed vallutasid mõisa 1573. a. Selle omanik Arent Taube hukati Paides ning mõisast jäid järele vaid varemed. Mõis taastati alles 17. sajandil peale Rootsi-Poola sõdade lõppu. Sama sajandi keskpaigas eraldati Kose –Uuemõisast Aruvalla mõis.
1622. a. müüs R. von Taube Kose-Uuemõisa oma sugulasele Johann von Rechenbergile, kellelt mõis läks naisliini pidi päranduse teel ligemale kaheks sajandiks Tiesenhausenite valdusse. Nende ajal oli mõisal juba Leva, Kirimäe ja Aruvalla karjamõisad. Talupoegade kohtlemisel ja nende rõhumisel ületasid Tiesenhausenid jõhkruse ja julmuse poolest teisi ümberkaudseid mõisnikke.
1805. a. toimus Kose-Uuesmõisas üks suuremaid talupoegade vastuhakke – Kose-Uuemõisa sõda.
1832. a. külastasid Kose-Uuemõisat tsaar Nikolai alaealised tütred, kelle auks korraldas Eestimaa rüütelkond mõisas suure talgupeo.
1834. a. müüsid Tiesenhausenid Kose-Uuemõisa Wilhelm von Straelbornile ja see omakorda 1850. a. 17-aastasele Peterburi sakslasele Natalie-Caroline Uexküllile (neiupõlvenimega Harder). Tema ajal ehitati Kose-Uuemõisa eeskujulikult välja. Kauniks ehitiseks sai Uexküllide matusekabel. Mõisaga tegelesid Uexküllid vähe. Kui 19. ja 20. sajandi vahetuseks oli paljudes mõisates suur osa taludest päriseks ostetud, siis Kose-Uuemõisas valitsesid ikka renditalud. Ometi olid nad eestisõbralikud ja suured kunstihuvilised. Woldemar Uexkülli raamatukogu oli üks suuremaid Eestimaa mõisates, selles oli 9500 köidet.
1905. a. purustas ligi 100-pealine talupoja salk mõisa viinavabriku seadmed ja härrastemajas lõhuti parunite mööblit. Tulekahju hoones suutsid teenijad aga kustutada.
1911. a. suri Natalie Uexküll ja mõisaomanikuks sai tema poeg Woldemar.

Pärast mõisate võõrandamist jagati Kose-Uuemõisa maad talupoegade vahel ja mõisa asus 1922. a. Kuivajõe algkool. Seal püsis kool 1928. aastani, mil see viidi tagasi Kuivajõele. Mõisakeskus jagati kaheks, millest üks osa jäi esialgu Uexküllidele. Mõisaomaniku Woldemari volinikust poeg Heinrich sai osa mõisat rendile 1920-1923. a. Pärast rendilepingu lõppemist läks see osa mõisast põllutööministeeriumi kompetentsi. 1930. aastatel omandas selle osa Kose-Uuemõisat Tallinna vabrikant Are, kes rajas mõisaaegsetesse hoonetesse väikesed tööstusettevõtted. Härrastemaja ja park läks riigile ja anti valla käsutusse. 1937. a. võttis punakaardisalk raamatupidamisdokumentide järgi mõisa üle. Tegemist oli Eesti esimese üle võetud mõisaga. Peale seda külastas mõisat Jaan Anvelt, kes rahvale kõne pidas.
Enne mõisasse jõudmist tuleb läbida auväravad: kahele poole teed on paigutatud graniitobeliskid. Siitmaalt algas idülliline mõisamaailm. Romantilise mulje jätab park avatud muruväljakute, kontrastselt paigutatud puudegruppide ning piki jõeäärset parkmetsa sügaviku suunduva allega, mis on suurejoonelisemaid Eestis. Park on suur, hõlmates 26,7 ha. Suurem osa sellest on tegu looduslikust metsast väljakujundatud Pirita jõeäärse puistuga. Mõisasüdamik asub poolsaarekujulisel neemikul Pirita jõe käärus. Peahoone ette jääb suur avatud väljak, mis raamitud ringteega. Peahoone tagaküljel asub tiik ning selle taga varemeis palmimaja. 1899. a. Eestimaa Aiandusseltsi instruktori Friedrich Winkleri poolt läbiviidud mõisaparkide ja –aedade ülevaade hõlmas ka mitut Kose kihelkonna mõisa.[2] Kose-Uuemõisa park sai järgmise hinnangu: „Selle mõisa pargid omavad õiguse ja kuulsuse olla meie provintsi parimad. Haljasalade hooldamisele pööratakse palju tähelepanu. Laitmatult hooldatud suured vaippeenrad on tänavu minu ettepanekul täiendatud õitsvate taimedega. Ka istutati ilus kollektsioon kõrgetüvelisi roose. Suured kasvumajad on heade taimedega. Viinamarjamajad annavad igal aastal head saaki. Väga noored pessikupuud kasvavad liig puiseks. Siin mööduvad enne mitmed aastad, kui need puud saavad vajaliku saagikuse. Rikkaliku lubja ja ehitusprahi lisamisega saadakse seda üsna kiiresti. Suures viljapuuaias algavad sügisel korrastustööd.”
Pargi lõpus, härrastemajast tubli jalutuskäigu kaugusel asub kaunis neogooti stiilis 1905. a. ehitatud matusekabel, mille frontoonile on lisatud omanike – von Uexküllide meisterlikus töötluses raidkivivapp. Kose-Uuemõisa härrastemajas liituvad üldiselt klassitsistlikule arhitektuurile üksikud uusrenessanlikud detailid. Esiküljel markeeris peasissepääsu metallpostidele toetuva varikatusega graniitplokkidest trepp. Esindusruumidele lisasid varem pidulikkust ornamentaalsed laemaalingud (praegu säilinud vaid saalis), vanematel interjöörifotodel on näha stiilset mööblit, kips- ja marmorskulptuure jm. Mõisaansambli keskel asuv hilisklassitsistlik härrastemaja valmis 1850-ndate keskpaiku. Tõenäoliseks tuleb pidada, et hoone keskne korpus on ehitatud vana hoone baasil, milles on oletatud väga vanu ehitusosi (17. saj või veel varasem).[3]
Kõrvalhooneid omas mõis suurel arvul, kuid nad on enamikus lammutatud, osa ümber ehitatud. Valitsejamaja ees asusid varem dekoratiivne metallist ehisvaas ja laternapostid.[4]
Peale Kuivajõe algkooli töötas mõisas mõnda aega täienduskool ja peeti kursusi. 1931. a. läks see osa mõisast Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Sisemisjoni Seltsile. Esialgse plaani kohaselt loodi asutus nn langenud naistele, “kelle koduks oli olnud linnatänav ja öömaja vangla” – Kose-Uuemõisa Naistöökodu. 1933. a moodustati Kose-Uuemõisa vanemliku hoolduseta jäänud tütarlaste kodu, mis tegutses 1940. aastani, mil Nõukogude okupandid keelasid Sisemisjoni Seltsi tegevuse. Vahepeal seisis suur härrastemaja tühjana, siit käisid läbi sõjaväeosad ja maja lõhkusid kohalikud elanikud.
1943. a. kevadel asutati Kose-Uuemõisas vaimse alaarenguga laste õpetamiseks Kosejõe Koolkodu. Selle asutajaks oli Eesti üks esimesi tunnustatud defektolooge Hugo Valma. Lagunenud ja lõhutud maja kordategemine võttis aega. Tänaseks on saanud sellest
euroopalik õppeasutus erivajadustega laste õpetamiseks – Kosejõe Kool.
1970. a. avati mõisahoones koolile kuuluv Kose-Uuemõisa koduloomuuseum.

[1] Voll, Helve. Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila. Tallinn: Maalehe Raamat, 2002.
[2] Winkler, F. Aruanne Eestimaa Aiandusseltsi instruktori F. Winkleri tegevusest. Tallinn, 1978.
[3] Rannik, V. Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade: Harju rajoon. Tallinn, 1978. Eesti Muinsuskaitse arhiiv.
[4] Maiste, J. Eestimaa mõisad. Tallinn, 1996. Lk 379.
Fotod J. Vali kogust. 1911. M. Nõmm, 08.08. 2003.

KOSE KIRIKUMÕIS





Kose küla on esimest korda mainitud 1241. aastal (Cosius). Juba siis olid olemas Kose kirik ja kirikumõis. Taani maksuraamat räägib ka Kose kihelkonnast – parochia Kolk.[1] Kose kirik ehitati Püha Nikolause auks. Umbes 1220. a. rajati puust kirik, esimene kivist hoone püstitati ligikaudu 14. saj II veerandil. 19. saj toimusid kirikus ümberehitused. Aastatel 1856-1858 ehitati leerisaal, mida hüütakse siiani “uueks kirikuks”. Kiriku kantsel on pärit 1639. a. Altar on aastast 1774, mille maalis 1835. a. Karl Sigismund Walther.
„Suur kivist ja väga ilus Pastoraadimaja, mitte kaugel Tartu teest, annab tunnistust heast maitsest,” kirjeldab pastoraati A.W. Hupel.[2]
Ehitatud 1720.-tel aastatel, arvatavasti õpetaja Hermann Johann Heitzig’i ajal. Täpsemad andmed puuduvad. Kirikumõisa omanikel oli teistsugune suhe oma mõisasse, kui tavalistel mõisnikel. Nimelt oli mõis pastori päralt seni, kuni ta sealset kogudust hingekarjasena teenis. Tänapäeval kasutatakse nime pastoraat (kuna see on ka praegu pastori elumaja).[3]

1909. aastal asutati Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Laenu- ja Hoiu-Ühisus. Ühisus asus esialgu kirikumõisa ruumides.[4]
Teada on, et Richard Jõgise ajal (1929–1945) oli kirikuõpetaja kasutuses pastoraadis 9 tuba, peale nende veel tarvilikud lisaruumid. Pastoraati ümbritsesid lillepeenrad, tagapool oli viljapuuaed. Kui olid suuremad koguduse koosolekud, siis peeti neid pigem leerimajas, sest ega kõik eestlased ei tundnud piisavalt palju peenemaid kombeid, et neid kirikumõisa sisse kutsuda. Jõgis oli viimane õpetaja, kes enne pastoraadi rahvamajaks saamist siin elas. Köster Rässa kirjutab oma mälestustes: “ Koguduse kantseleis töötasime õpetajaga ja ajasime vahel ka sõbramehelikku erajuttu. Kuid seal tehakse kord kantseleist söögituppa viiv uks lahti ja pr. Jõgis kutsub oma meest: “Richard, tule siia!” Jutelnud kinnise ukse taga viivukest aega tuleb Jõgis tagasi ja ma püüan oma poolelijäänud juttu lõpetada, kuid õpetaja suu on nagu lukus. – Tööaja lõppedes lahkusin kantseleist ja eestoas kutsus mind õpetaja isa kõrvale ja ütles: “Kas tead Rässa, millist sõitu mini mu pojale tegi. Ta küsis: kas sa ei tea, et sa oled Kose koguduse õpetaja ja mis erajuttu on sul ühe köstriga!” Ja nõnda tekitati meie vahele seisuste vahe.[5]
1940. a. võõrandati koguduse maad ja varad. Õpetaja Richard Jõgis pidi kolima kõstrimajja (Kehra maanteel). Nii kirikla kui leerimaja läksid punaarmee eesti väeosadele, mis toodi Tallinnast välja ning Tallinnasse jäid ainult punaarmee vene väeosad. 1941. a. pärast II Maailmasõja lahinguid, mille käigus sai kannatada ka 25 Kose asula hoonet, asusid kirikumõisa elama mõned inimesed, kes sõjas peavarju olid kaotanud. Saksa okupatsiooni ajal anti kogudusele maad ja varad tagasi.
1942. a. seati esmakordselt elekter kirikusse ja kiriklasse. Voolu saadi Kose veskist.
1944. a. tuli punaarmee taas Kosele. Taastati nõukogude kord. Kiriku maad ja varad natsionaliseeriti. 1. mail 1945. a. kutsuti õp. Richard Jõgis julgeoleku Kose osakonda ja sealt ta enam tagasi ei tulnud. Ta küüditati Tšeljabiski oblastisse. 9 aaasta pärast tuli ta tagasi Eestisse ja läks Järva-Peetri koguduse õpetajaks. Kirikule rasked ajad. Suur hulk kirikuõpetajatest lahkus läände, paljud küüditati. 9 aasta jooksul vahetusid Kose koguduses õpetajad tihti. Pea iga aasta oli uus õpetaja ametis, suur osa ajast aga ei olnud ühtegi õpetajat võtta ja teenistusi pidas kõster Arnold Rässa. Teada on, et õpetaja Otto Luberg elas veel kiriklas, väiksemas korteris, kuid tema oli ka viimane, kel nõukogude ajal selline võimalus oli.
Nüüd toodi kirikumõisa rahvamaja, raamatukogu, spordiselts “Jõud” klubiruumid, miilitsa ülema korter, kooliõpetaja korter ja õpetaja proua Jõgise korter ja koguduse kantselei. 1950. a., kui Kose asula muudeti rajooni keskuseks ja siia tekkis palju uusi asutusi, tekkis Kosel suur korterite puudus. Nii tuli koguduse kantseleil kolida algul köstrimajja, hiljem kiriku tiibhoonesse. Kirikumõis ja vahepealne rahvamaja nimetati nüüdsest ümber rajooni kultuurimajaks. Siin hakati näitama kinoetendusi.
Alates 1951. a. on pastoraadis tehtud mitmeid ümberehitusi. Võeti maha saali ja söögitoa vahemüür ja ehitati endisesse õpetaja söögituppa näitelava ja tõsteti selle lagi kõrgemaks. Tehti uued, laiemad uksed, ehitati uued ahjud ja uuendati maja katus. 1954. a. suurendati saali kahe tagumise toa arvel. Aiapoolne kinnine rõdu muudeti lahtiseks ja sealsed aknad paigaldati eespool maja asuvale lahtisele rõdule, mis seega muutus kinniseks. Lammutati trepp, mis viis koguduse kantselei ruumi maja lõunaküljel ja juurdeehitise asemel maja põhjaküljele tehti kino aparatuuri ruum. Kirikumõisa sauna sai oma valdusesse endine kirikumaade rentnik. Kirikumõisa majandushooned (rehi, karrjalaut, sealaut, hobusetall, vankrikuur, ait) võeti 1949. a. kolhoos “Kose Edu” valdusesse. Nõnda oli siis kirikumõis täielikult rakendatud nõukogude kultuuri teenistusse. (Leo Vahter, Koguduse kroonika).
1980.-ndatel ei hoolinud enam keegi kultuurimaja käekäigust ja nii ta lagunes koos nõukogude võimuga. 90.-ndate aastate alguseks ei toimunud siin enam mingit tegevust, v.a. kohalike pättide kogunemine. Katus lasi läbi, põrandad, aknad ja uksed olid lagunenud. Maja ootas uut aega.
Kui Eesti Vabariigi algusaastatel anti pastoraat kogudusele tagasi, arvasid paljud, et selle hoonega pole muud midagi teha, kui kokku lükata ja uus ehitada, aga õnneks oli neid, kes uskusid, et Jumala abiga saab see maja taas kord kogudust teenida.
Õpetaja Randar Tasmuthi ajal hakati pastoraati Soome sõpruskoguduste abiga taastama. Tööde eestvedajaks olid kaks meest: Endel Väli, põline Kose elanik ja koguduse liige ning Teuvo Nokelainen Espoost.
Pastoraat sai korda 1997. a. lõikustänupühaks. Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses hoone taas koguduse majaks. Samal ajal toimus ka Kose koguduses õpetaja vahetus. Uus õpetaja Mare Palgi asus elama vastrenoveeritud majja. Pärast poole sajandi pikkust pausi on pastoraadis jälle pastori ametikorter. Lisaks on siin majas suur saal, kus peetakse jumalateenistusi talve ajal, kui kirik on liialt külm, väiksem saal väiksemate ürituste jaoks ja teise korruse külaliste toad. Pastoraadis toimib pühapäevakool, toimuvad leeritunnid, harjutavad koguduse koorid, korraldatakse kontserte, vahel on siin peetud ka ristseid, peielaudu ja pulmapidusid.[6]

[1] Kose kirik 770. Kose Teataja, 2001, september.
[2] Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. 2. Riga, 1777. Lk. 323.
[3] Kose pastoraat/ Koost Mare Palgi. Käsikiri. Kose Pastoraat.
[4] Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila / Helve Voll. Tallinn : Maalehe Raamat, 2002.
[5] Kose pastoraat/ Koost Mare Palgi. Käsikiri. Kose Pastoraat.
[6] Samas.


Fotod: J. Vali kogust, M. Nõmm 04.01. 2004.

HARMI MÕIS







Harmi mõis eraldati Ojasoo mõisast 1646. a. nimega Neu-Harm ning langes Röttger von Lodele. Selle poja lesk pantis Harmi oma väimees Otto von Zoegele, kes omakorda Georg Gustav von Wrangellile 1697. a. Nelja aasta pärast läks mõis üle Nicolaus von Vetternile, peale tema surma 1710 Otto von Taubele. 1743. a. ostis mõisa Otto Reinhold Zoege von Mannteuffel, kes ühendas Harmiga Lööra, millest sai kõrvalmõis.
Harmi pärishärra Zoege von Mannteuffel tahtnud ühte küla Saksamaa moodi sisse seada. Ta ühendas Alansi külas talud paarikaupa kokku ja ehitas uued talumajad, kuhu tõi Tallinnast sakslased elama. Endised elanikud saatis mõisa teomeesteks ja osa saatis Lutsukülla saunikuteks. Alansi “antwärgid” jäid aga varsti vaeseks ja surid välja ning talumehed ostsid nende talud ära.[1]
18. sajandi keskpaiku oli mõisnikuks Friedrich Harm, kelle järgi mõis omale nime sai.[2] 1885. a. ostis mõisa Elisabeth Hippius. 1911. a. müüs Arthur Hippius mõisa 1910. a. Ojasoo paruness Natalie Hoyningen-Heunele, kes kinkis selle 1913.a. abikaasa Edwardile. Pärast mõisate võõrandamist liideti Kõue ja Äksi kool, mis asus Harmi mõisa härrastemajja.
Peahoone oli keskmise suurusega ühekordne klassitsistlik kivihoone, mis preaeguseks on jäljetult hävinud. Algne hoone võis pärineda 19. saj I veerandist. Selle kohal asub 1930-ndatel aastatel ehitatud algkoolihoone. Kõrvalhooneist on järel mõned üksikud. Nad moodustavad osalt peahoonega ansamblilise rühma pargi piiril.
Endise mõisahoone kohas töötab praegu Harmi põhikool, kelle hoole all on park, mille kaunid põlispuud endist mõisahoonet ümbritsevad.


[1] Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnas / Leida Otsa kogutud mälestused 1931. a. Käsikiri. Ardu raamatukogu.
[2] Mark, R. Kuidas Harmi mõis omale nime sai. Rapla: Ühistöö, 1960. 16. 04.

Foto: Pirang, H „Das baltische Herrenhaus. Teil 2”. Mõisa tagakülg.

HABAJA MÕIS




Habaja mõis asub samanimelises külas, mida on esmakordselt mainitud aastal 1419 Appa nime all. Habaja mõis eraldati Ojasoost 1646.a.
1707. aastal teatatakse ühes rootsiaegses kindralkuberneri kantselei dokumendis, et Habaja mõis on täiesti laostunud. Hiljem hakkab mõisa majanduslik tegevus elustuma ja tema jõukus järjest kasvab.[1]
Habaja mõisast eraldati 1827. a. Saumetsa poolmõis, mille omanik siis oli Eduard von zur Mühlen (samal ajal ka Sääsküla poolmõisa omanik). 1881. a. mainitakse omanikuna Amalie von Kotzebued (Triigi mõisa omaniku Otto von Kotzebue leske) ja 1904. a. oli omanikuks Arthur Karl Hunnnius.

Mõisa viimane omanik A.K. Hunnius kohapeal ise ei elanud, kolis Habajale alles 1920. a. Hunnius oli mõisa ära ostnud. Suri aastal 1935. Mõisa päris tema poeg Hans Hunnius. Töötas viinavabrik ja juustutöökoda. 1939. a. kolis Hunniuste pere Saksamaale.[1]
Habaja härrastemaja on üks väheseid Eestis säilinud Põhjasõja järgseil aastail ehitatuist. Peahoone on pikk ja võrdlemisi suur ühekordne puithoone, mille massiivne keskosa on ilmselt pärit 18. saj lõpuveerandist. 19. saj lõpupoole liideti tiibhooned. Hoone kujutab endast rootsiaegse mõisahoone lihtsamat tüüpi. Puidust häärber ühendab endas nii eesti taluelamu kui ka tol perioodil kõrgarhitektuuris valitsenud barokkstiili elemente. Hoone tagakülje fassaadis paiknes selle keskteljel lahtine veranda.
Esikülje peaukse ees paiknes samalaadne lahtine sammaseeskoda. Mõlemad verandad on oma esialgse ilme kaotanud. Peahoonet laiendatit 19. sajandil ning selle juurde kerkis rohkelt kõrvalhooneid: viinavabrik, piiritusekeldrid, moonakamaja, laudad, ait-kuivati ja tõllakuur. Mõisa südamest eemal asuv hollandi tuulik on samuti osaliselt säilinud. Nimetatud hooned ja ümbritsev park on 18.-20. sajandi arhitektuurimälestistena riikliku kaitse all. Hoone ees kui taga asus hekkide ja põõsastega avar aed. Kahele poole sissesõiduteed oli kaevatud kaks ristkülikukujulist tiiki.
Habaja mõisahoones asus aastaid Habaja sovhoosi kontor. Peale seda haldas mõisa OÜ Habaja mõis. Praegu kuulub hoone eraisikule, kes pole suutnud maja korras hoida. Aknad on lõhutud ja uksed lahti (Maarit Nõmm 2004.a).

[1] Saulep, Sirje. Paunküla, Habaja, Ardu. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[1] Harju Elu, 1977. 22. 01.
Fotod: Eesti Ajaloomuuseum, pildi kvaliteet on minu süü :(M.N) ja Maarit Nõmm