Ojasoo (Oggil) küla on mainitud 1417. a. Samast aastast pärinevad ka esimesed teated mõisa kohta, mis siis kandis nime Alt-Harm ehk Vana-Harmi. 1646. a. eraldati Ojasoost Habaja ja Harmi mõis. Ojasoole kuulus ka Juuru kihelkonnas asunud Aela karjamõis.
Koos naabri Kose-Uuemõisaga moodustasid kaks mõisat hiigelvalduse, mille piirid ning vara hämmastasid 1782. a. A. W. Hupelitki.[1]
Ojasoo mõisnikeks on olnud 18. sajandil Tiesenhausenid, 19. sajandil Mannteuffelid, Christoph Brevern, hiljem Tallinna patriitsiperekonna liige Amalie Wetterstrand. 1908. a. ostis mõisa paruness Natalie Hoyningen- Huene, kellele jäi pärast 1919. aastat siiski väike osa alles. 30-ndatel kuulus talle veel 43 ha Ojasoo maad.[2]
1806/07 viibis Ojasoo mõisnikul külas maalikunstnik Carl Ferdinand v.Kügelgen (1772-1832), kelle põhiala oli maastikumaal ning kellelt pärineb hulk Põhja-Eesti ja Tallinna vaateid.
Ajaloolise isikuna on tuntud Ojasoo mõisa teosulane Harmi Evart, kes oli Kose-Uuemõisa ülestõusu (1805) üks juhte. Ojasoo teomehed olid hiljem osalised ka Mahtra sõjas. Ojasoo mõisnik oli paikkonnas esimene, kes 1865. a. Uueveski külas talusid päriseks müüma hakkas. Viimane on seotud huvitava looga, kui uskuda Ojasoo mõisa toapoisi jutustust[3]: „Ojasoo härra parun Wetterstrand oli Mahtra sõja ajal haagikohtunikuks. Kuna üks vene ohvitser oli mässu ajal talupoegade poolt maha löödud, nõudis kuberner Wetterstrandilt 30 000 rubla kahjutasu, mis tuli välja maksta langenud ohvitseri perekonnale. Mõisahärral seda raha aga otseselt polnud, laenas ta selle summa kellegi Kochi käest, kellele pantinud Uueveski küla. Lubatud tähtajaks ei suutnud mõisnik oma võlga tasuda ja Koch müünud küla maha. Uueveski küla peremehed ei maininud ülal toodud loost sõnagi.”
Seoses ikalduse tagajärjel saabunud näljaga levis 1844. aastal Lõuna- Harjumaal düsenteeria, mille jooksul Ojasoo mõisas suri sellesse kolm inimest.[4]
1905. a rahutuste ajal lõhkusid Paunkülast tulnud mässajad härrastemaja aknad, uksed ja mööbli.
Peahoone ees on jõel suurem paisjärv. Pargi tuumiku moodustas avatud väljakpeahoonega lauskjalt tõusval reljeefil. Peahoone on keskmise suurusega ühekordne puithoone, millel on väiksed juurdeehitused otsafassadidel. Parempoolne juurdeehitus lammutatud 60-ndate alguses. Hoone keskteljel on mõlemis fassaadis uksed, mille ees asusid ka hilisema päritoluga verandad. Eesmine oli kinnine klaasitud ehitus. Hoonet võib lugeda 18. saj II poole keskpaiga ehituseks. Kõrvalhooned paiknevad pargi äärel, on peahoonega ansambliliselt sidumata.
Peale Teist maailmasõda kasutati hoonet rahvamajana, siis seisis pikka aega kasutamata. Hiljem jagati mõis inimestele korteriteks. Viimati, 1970-80-ndatel aastatel asus peahoones üliõpilasmalev. Alates 1991. aastast seisab tühjana. Aknad on lõhutud. Praegu on erakätes – omanik Leo Lillend – ja väga viletsas olukorras.
[1] Saulep, Sirje. Paunküla, Habaja, Ardu. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[2] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
[3] Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnas / Leida Otsa kogutud mälestused 1931. a. Käsikiri. Ardu raamatukogu.
[4] Kahk, J. Murrangulised neljakümnendad. Tallinn: Eesti Raamat, 1978. Lk. 105.
Koos naabri Kose-Uuemõisaga moodustasid kaks mõisat hiigelvalduse, mille piirid ning vara hämmastasid 1782. a. A. W. Hupelitki.[1]
Ojasoo mõisnikeks on olnud 18. sajandil Tiesenhausenid, 19. sajandil Mannteuffelid, Christoph Brevern, hiljem Tallinna patriitsiperekonna liige Amalie Wetterstrand. 1908. a. ostis mõisa paruness Natalie Hoyningen- Huene, kellele jäi pärast 1919. aastat siiski väike osa alles. 30-ndatel kuulus talle veel 43 ha Ojasoo maad.[2]
1806/07 viibis Ojasoo mõisnikul külas maalikunstnik Carl Ferdinand v.Kügelgen (1772-1832), kelle põhiala oli maastikumaal ning kellelt pärineb hulk Põhja-Eesti ja Tallinna vaateid.
Ajaloolise isikuna on tuntud Ojasoo mõisa teosulane Harmi Evart, kes oli Kose-Uuemõisa ülestõusu (1805) üks juhte. Ojasoo teomehed olid hiljem osalised ka Mahtra sõjas. Ojasoo mõisnik oli paikkonnas esimene, kes 1865. a. Uueveski külas talusid päriseks müüma hakkas. Viimane on seotud huvitava looga, kui uskuda Ojasoo mõisa toapoisi jutustust[3]: „Ojasoo härra parun Wetterstrand oli Mahtra sõja ajal haagikohtunikuks. Kuna üks vene ohvitser oli mässu ajal talupoegade poolt maha löödud, nõudis kuberner Wetterstrandilt 30 000 rubla kahjutasu, mis tuli välja maksta langenud ohvitseri perekonnale. Mõisahärral seda raha aga otseselt polnud, laenas ta selle summa kellegi Kochi käest, kellele pantinud Uueveski küla. Lubatud tähtajaks ei suutnud mõisnik oma võlga tasuda ja Koch müünud küla maha. Uueveski küla peremehed ei maininud ülal toodud loost sõnagi.”
Seoses ikalduse tagajärjel saabunud näljaga levis 1844. aastal Lõuna- Harjumaal düsenteeria, mille jooksul Ojasoo mõisas suri sellesse kolm inimest.[4]
1905. a rahutuste ajal lõhkusid Paunkülast tulnud mässajad härrastemaja aknad, uksed ja mööbli.
Peahoone ees on jõel suurem paisjärv. Pargi tuumiku moodustas avatud väljakpeahoonega lauskjalt tõusval reljeefil. Peahoone on keskmise suurusega ühekordne puithoone, millel on väiksed juurdeehitused otsafassadidel. Parempoolne juurdeehitus lammutatud 60-ndate alguses. Hoone keskteljel on mõlemis fassaadis uksed, mille ees asusid ka hilisema päritoluga verandad. Eesmine oli kinnine klaasitud ehitus. Hoonet võib lugeda 18. saj II poole keskpaiga ehituseks. Kõrvalhooned paiknevad pargi äärel, on peahoonega ansambliliselt sidumata.
Peale Teist maailmasõda kasutati hoonet rahvamajana, siis seisis pikka aega kasutamata. Hiljem jagati mõis inimestele korteriteks. Viimati, 1970-80-ndatel aastatel asus peahoones üliõpilasmalev. Alates 1991. aastast seisab tühjana. Aknad on lõhutud. Praegu on erakätes – omanik Leo Lillend – ja väga viletsas olukorras.
[1] Saulep, Sirje. Paunküla, Habaja, Ardu. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[2] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
[3] Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnas / Leida Otsa kogutud mälestused 1931. a. Käsikiri. Ardu raamatukogu.
[4] Kahk, J. Murrangulised neljakümnendad. Tallinn: Eesti Raamat, 1978. Lk. 105.
Foto: Pirang, H „Das baltische Herrenhaus. Teil 1”
Foto: M. Nõmm, 04.01. 2004.
Foto: M. Nõmm, 04.01. 2004.
Suurepärane, et olete need materjalid kättesaadavaks teinud! Leidsin mitu huvitavat asja mind huvitava piirkonna kohta :)
ReplyDeleteOjasoo kohta täpsustaks nii palju, et arvatavalt on Ojasoo küla siiski ka Taani hindamisraamatus olemas, Harmi (Hermae) külad oli sinna kantud mitmuses ning hõlmatud oli ka Ojasoo, tolleaegse nimega Oiel.
Ja väike tähenärimine ka (kuigi "viga" on sisse tulnud Saulepi raamatust) - Alt-Harmist ei räägitud enne seda, kui Neu-Harm oli tekkinud. Kõigis varasemates allikates on see lihtsalt Harm sks keeles ehk Harmi eesti keeles.
Vt ka: http://kylaelu.blogspot.com/2009/02/mis-oli-enne-neu-harm-voi-alt-harm.html
Ojasoo mõisa seisukorra kohta täpsustaks, et viimastel aastatel on omanik tegelenud selle remondiga, mistõttu ei saa enam öelda, et oleks väga viletsas seisukorras, erinevalt Habaja mõisast. Vt näiteks pilti selle postituse lõpus: http://kylaelu.blogspot.com/2008/07/veel-zoege-von-manteuffelitest-ja-harmi.html