Lagunevad mõisad

Allikas: portaal E24 http://soov.e24.ee/?id=116564 (o9.05.2009)

Juba enne majanduskriisi kippusid mitmed eraomanike valdusse sattunud Eestimaa ajaloolised mõisad kapitalistlikus olelusvõitluses kaotajaks jääma, sest omanikel polnud nende kordategemiseks raha. Postimehe lisaleht Arter uuris, milline on muinsuskaitsjate suurimaks murelapseks oleva 13 mõisa olukord.

• Narva-Jõesuu kuursaal, Ida-Virumaa - eelmise sajandi alguses ehitatud Narva-Jõesuu kuursaali suurim häda on auklik katus, mida hoone omanikfirma lähiajal siiski lappida üritab. Aastaid kuurortlinnas silma riivanud lagunevat kuursaali pole aidanud isegi tõsiasi, et see kuulub Sillamäe suurettevõtte Silmet omanikeringi kuuluva ekspeaministri Tiit Vähi kinnisvaraettevõttele Navesco. Muinsuskaitseinspektor Tõnis Taaveti sõnul on tal arendajaga küll pidev kontakt, ent suurt arengut pole toimunud. «Praegu ehk hakkab midagi siiski liikuma, sest eelmise aasta lõpus esitasid nad rahataotluse avariikatuse paigaldamiseks,» ütleb Taavet. «Seinad on hoonel õnneks tugevad.»

• Neeruti mõisa peahoone, Lääne-Virumaa, Kadrina vald - minevikus Peterburi suurkaupmeeste Kirschenite valduses olnud Neeruti mõisas pole seltskonnakroonikatest tuntud omanikud Hanna ja Ander Ild viimased poolteist aastat sama hästi kui midagi teinud. «Algus oli selle mõisa puhul väga lubav,» mainib muinsuskaitseinspektor Anne Kaldam. «Meie viimases vestluses lubas Inglismaal viibiv Ander Ild kohale tulla ja ühendust võtta. Seni pole seda juhtunud, ilmselt pole tal aega.» 1878. aastal ehitatud Neeruti mõisa suurim mure on peahoone viltuvajuv torn. Kaldami sõnul oli mõis juba ammu avariiolukorras, kuid ajapikku läheb olukord ainult halvemaks, õnneks on vähemalt aknad kõrvaliste inimeste juurdepääsuks suletud.

• Lehola mõis - Harjumaa, Keila vald - 17. sajandil asutatud mõisa kümmekonnast hoonest on rahuldavas seisus vaid üks – see, kus inimesed juba pikemat aega sees elavad.Kõige nukramas olukorras on peahoone, 2000. aastal tulekahjus tõsiselt kannatada saanud endine sovhoosikontor, millel pole isegi katust peal. Hoone omanik, kinnisvaraäriga tegelenud Kaido Kuur toimetab jõudumööda kohapeal, koristab ümbrust ja sulgeb peahoone uksi-aknaid. Rohkemaks tal raha ei jätku ja nii on sotsiaalkeskuseks kohandada mõeldud peahoone pikemat aega müügis. Esialgne soolane hind – kaks miljonit krooni – on langenud juba rohkem kui poole võrra. Muinsuskaitseinspektor Peeter Norki sõnul on umbes kümnel mõisakompleksi hoonel eri omanikud ja seetõttu keeruline ühtset asja ajada.

• Kiltsi mõisa peahoone, Läänemaa, Ridala vald - soliidse ajalooga – esmamainimine juba 14. sajandil – mõisakompleksi peahoone omanikud, Eestis tegutsevad vene ettevõtjad, on kadunud kui vits vette. «Me otsime nendega kogu aeg kontakti,» kinnitab muinsuskaitseinspektor Kalli Pets, «paraku ei anna nad end pärast majanduskriisi puhkemist kuidagi näole.» Kinnisvaraäris tegutsenud OÜ Mental Büroo idee oli rajada sinna koos uuemate hoonetega spaa – veekeskus, hotell ja restoran. «Esimese hooga alustati korrastamist – võsa võeti maha ja tehti eeltöid peahoone konserveerimiseks,» räägib Pets. Et katuseta peahoonesse olnuks spaa rajamine keeruline, plaanisid omanikud selle tugevad müürid konserveerida ja ehitada ümbruskonda uued majad. «Nad said meie kaudu riigilt isegi väikest toetust, aga nüüd valitseb täielik vaikus, ei saa neid kätte telefonitsi ega e-postitsi,» tõdeb muinsuskaitseinspektor.

• Kolga mõisa peahoone, Harjumaa, Kuusalu vald - uhke ajalooga mõisakompleksil hoiab rootslasest omanik küll silma peal, kuid arendamiseks puudub tal raha. Juba 13. sajandil Gotlandi Roma tsisterlaste kloostrile ja hiljem De la Gardiele läänistatud Kolga mõis on 17. sajandist kuulunud Stenbockide suguvõsale. Peahoone ja võõrastemaja on korralikus seisus, ülejäänute pärast aga valutavad muinsuskaitsjad südant. Kolga mõis on oma ligi 50 000 hektariga Eestimaa suurim, kompleksis toimetab palgaline töömees, aga tema jõust jääb väheks. Omanik on Kolga mõisakompleksi müüki pannud.

• Anija mõisa karjakastell, Harjumaa, Anija vald - juba 14. sajandil asutatud mõisas valmistab muinsuskaitsjatele suurimat muret 18. sajandist pärit kaaristuga ait ehk karjakastell. «Katus, seinad, ümbrus – kõik teeb muret,» räägib muinsuskaitseinspektor Ly Renter. «Otsaviil, kus katust pole, pudeneb, poolteist aastat pole seal ka ümbrust korrastatud.» Eraisikust omanik Vaido Uibo (Tallink AS - M.N.) väidab, et tal pole karjakastelli korrastamiseks lihtsalt raha.

• Uue-Kariste mõisa meierei ja sepikoda, Viljandimaa, Halliste vald - 19. sajandist pärineva mõisakompleksi hoonete omanik on ameeriklasest eraisik, kes soetas need, soovides saada endale krundil paiknev uuemat tüüpi eramu. Tema uus kodu asub mõisakompleksi maadel, muud arhitektuuriväärtusega hooned aga lagunevad. «Sepikoja katus on sisse langenud, nagu ka meiereihoone oma,» nendib muinsuskaitseinspektor Anne Kivi. Et ameeriklasel pole hoonete korrastamiseks raha, pakkusid muinsuskaitsjad välja, et mees eraldaks mõisakinnistust oma elamukrundi ja paneks ülejäänud hooned müüki.

• Kõo mõis, Viljandimaa, Kõo vald - 18. sajandi teisel poolel ehitatud ja enne sõda kohaliku põllutöökooli asupaigaks olnud mõisa peahoone omanik on alates 2004. aastast Rootsi kodanik, kes soovis sinna endale kodu rajada, on aga nüüd kadunud kui vits vette. Pärast seda kui muinsuskaitsjad tegid alanud remondi kohta omanikule eri rikkumiste puhul mitmeid ettekirjutusi, jäid mõisa korrastustööd toppama. «Katus on küll lapitud, uksed-aknad aga lahti ja nii võib seal kes teab mida juhtuda,» ütleb Anne Kivi, kellel pole viimasel ajal õnnestunud omanikfirma Zerosystem esindajaga kontakti saada.

• Loodi mõis, Viljandimaa, Paistu vald - Loodi mõis, millest esimesed teated pärinevad juba 16. sajandist, on müügis. Ainult et ostuhuvilisi ei leidu.Varem koolimajana kasutusel olnud mõisa vahepeal ostnud soomlasest omanik plaanis sinna rajada pansionaadi, kuid pelgalt plaaniks see jäigi. Katuse kallal on töömehed kõpitsenud, mõisahoone uksed ja aknad aga kõigile valla ja ka muud hooned käest ära.

• Voore mõisa peahoone, Harjumaa, Saue vald - 18. sajandil rajatud mõisa omanik on Saue vallavalitsuse loodud Ääsmäe Kultuuri ja Spordi Sihtasutus, mis hoiab küll ümbruskonda korras, aga ei rohkemat. Et vallal pole mõisakompleksi arendamiseks ideed ega raha, lagunevadki hooned tasapisi. «Aga selle kompleksi juures on väga palju maad ja minu soovitus neile oligi, et pange see müüki,» lausub muinsuskaitseinspektor Peeter Nork.

• Purila mõisa peahoone, Raplamaa, Rapla vald - 16. sajandil esmamainitud mõisas võib täheldada pisukest arengut, nimelt said muinsuskaitsjad omanikega hiljuti positiivse kontakti.Ajaloolise Mahtra sõjaga seotud mõisahoone omanikuks on Eesti ühe rikkama ettevõtja, Tallinna Silikaadi ja Järve keskuse omaniku Vello Kunmani tütarde kosmeetikafirma. «Kolm aastat sai seal asju aetud ja paistab, et lõpuks hakkas asi liikuma,» ütleb muinsuskaitsja Armind Rudi. Sellest hoolimata on kunagi sovhoosikeskusena kasutuses olnud mõisahoone vähemalt esialgu avariilises seisus. Katus laseb vett läbi ja uksed-aknad on osaliselt kinni löömata.

• Habaja mõisa peahoone, Harjumaa, Kõue vald - Habaja mõisa peahoonel on sama rootslasest omanik mis Viljandimaa Kõo mõisal. Tegemist on ühega vähestest säilinud puithoonetest, mis ehitati 18. sajandil pärast Põhjasõda. «Mul on tõsine hirm, et maja võib mingil hetkel lihtsalt maha põleda,» kurdab muinsuskaitseinspektor Ly Renter. Veel 2006. aastal plaanis omanik hoone restaureerida ja kinnitas, et tellib projekti oma kodumaalt Rootsist. Ta tahtis luua hoonesse restaureerimiskeskuse, kuid mõte jäi soiku. Praeguseks on osa hoone katusest sisse kukkunud ja Renteri sõnul ei vasta omaniku esindaja enam tema e-kirjadele.

• Head näited korrastatud arhitektuurimälestistest: Tuuliku talu kompleks Harjumaal (TuuleHaus OÜ)• Vihterpalu mõisa peahoone Harjumaal (OÜ Vihterpalu mõis)• Viimsi valitsejamaja, piimaköök Harjumaal (Jaanus Mody)• Kõltsu mõisa peahoone Harjumaal (OÜ Luulik)• Kehtna mõisa peahoone Raplamaal (Antti Reinikko)• Ingliste mõisa peahoone Raplamaal (OÜ Technosol)• Koordi mõisa peahoone Järvamaal (OÜ Tristafan)• Õisu mõisa sepikoda Viljandimaal (Urmas Tuuleveski)• Tätta talu kompleks Viljandimaal (Aime Aasmäe)• Lubjassaare talu, Johann Köleri kodukoht (Linda Köhler)• Olustvere mõisa peahoone Viljandimaal (Olustvere teenindus- ja majanduskool)• Kolga-Jaani kirik, kabel, kirikuaed Viljandimaal (Kolga-Jaani Johannese kogudus)• Heimtali mõisa ringhoone, peahoone Viljandimaal (Pärsti vald)• Hellenurme vesiveski Valgamaal (Mae Juske)• Illi mõisa moonakatemaja Võrumaal (Külli Tamm)• Väimela mõisa peahoone Võrumaal (Võrumaa kutsehariduskeskus)• Peedu-Nuti villaveski hooned Tartumaal (mitu eraisikut)• Rannu mõisa kärnerimaja ja tall Tartumaal (Ave Kitsel)• Luke mõisa hooned ja park Tartumaal (SA Luke mõis ja Nõo vald)• Vadi kool Ida-Virumaal (muusika- ja lauluselts Metsakaja) Allikas: muinsuskaitseamet

TUHALA MÕIS

Esmakordselt on Tuhala mõisa mainitud 1468. aastal. 1511. aastal läksid Tuhala mõisa alad Juuru alt Kose kihelkonna külge. Alates 1517. a. kuulus Delwigitele. 1666. aastaks olid Oru ja Tammiku mõis Tuhalast lahku löönud ja omaette pärusmõisateks saanud. 1858. a asutati Tuhala mõisa piires samanimeline vald.
1693. a. oli Tuhala mõis läinud ligi kaheks sajandiks krahv Mellinide suguvõsa kätte, olles eelnevalt 17 aastat kuulunud Hans von Wrangellile. Tuhala talude koormised olid tollal kõige suuremad Kose kihelkonnas.

Tuhala mõis oli omal ajal teistest mitmes suhtes ees. Autobiograafias 1803. a. märgib Tuhalast pärit krahv Ludvig August Mellin järgmist: “Tuhala talupojad on oma kombelisuses, jõukuses ja hariduses teistest talupoegadest terve sajandi võrra ette jõudnud, ilma et sellest kuni praeguse ajani mingeid kahjulikke tagajärgi oleks tekkinud, mida omavoli ja privileegide kaitsjad nii väga kardavad ja ennustada tahavad.”
1863. a. sai Tuhala mõisa uueks omanikuks Paul von Lilienfeld-Toal, kes oli 1858. a. abiellunud Tuhala mõisniku krahv Ernst Mellini tütre Karolinega.
1881. a. valminud Tuhala loss oli üks ilusamaid mõisahooneid Harjumaal. Mõisasüda oli mahukas, suurejooneline ja stiilne klassitsistlik kompleks. Hoone peafassaadiks oli harvaesinevalt kujundatud hoone esisele väljakule suunatud kitsas otsakülg.
Lossi teisel poolel asendas kahekorruselise hoone katust ujumisbassein, mis lammutati 1970. aastal. Basseini põhjaks oli teise korruse võlvitud lagi, mida kattis tugev klaasjas betoonkiht. Betoonist basseini sees oli omakorda suur tinavann. Vesi pumbati basseini jõest. Äravoolu tarvis oli lossi otsaseina ehitatud kanalid.
Enamiku siinsete mõisahoonete ehitusel kasutati kohaliku tellisetehase kive. Stiilsetest hoonetest, mis veel säilinud, väärivad tähelepanu pikad kivist tallid, valitsejamaja ja tarekuivati. Mõisa barokse peahoone juurde kujundati samas stiilis lossipark. Park oli suur kuni 10 ha. Koosneb kahest osast.
Vanema osa moodustab peahoone küljele ja taha jääv jõest ja kivimüürist piiratud 5- ha suurune pargiala. Peahoone taga asus maakiviga vooderdatud terrassidena poolkaarekujuline jõekäär, milles saar. Vaba piirjoonega väljakud asusid külgfassaadil ning jõeäärses tagaservas. Sajandivahetusel rajati lisaks Lossipargile vabas stiilis Suurpark, kus on pisikestest allikatest toituvad tiigid. Pargi äärel oli suur ja rikkaliku kujundusega talveaed-triiphoone, mille keskel paiknes kellatorn. Pargis asus hilisemal ajal pioneerilaager.
Parki läbib suurvee aegu veerikas Tuhala jõgi, mis suubub pargist Pirita jõkke. Paisjärv rajati mõisa südamesse vahetult enne lossi ehitamist. Selle süvend kaevati käsitsi. Kahte pargiosa lahutab maantee. Maanteelt viib kitsas tee Tuhala mõisa jahilossi (ehit. 1900.a.), mis praegugi püsib oma kohal Pirita jõe kaldal. Hoonet hüütakse Tondilossiks.
Tuhala pärishärra krahv Carl Johann Mellini (1707-1775) auks nimetati Tuhala kirik (ehit. 1775-77) Tuhala Kaarli kirikuks. 1864. a. ehitati krahv Mellinide ja von Lilienfeld-Toalide ühine matusekabel. 1913. a. kinkis Tuhala mõisaomaniku Hans von Lilienfeld-Toali eestkostja Ernst von Lilienfeld kiriku ühes kalmistuga Kose kogudusele. Kabeli seinal on avatud senaatori ja sotsioloogi Paul von Lilienfel-Toali mälestustahvel.
Ludvig August von Mellin (1754-1835). Sajandivahetusel asutati mõisas väikeste laste kool, kus eelkooliealisi moonakalapsi talvel lugema õpetati. Samasugune kooli asus ka Kose- Uuemõisas.
Alates 1863. aastast oli Tuhala mõisa omanik Paul von Lilienfeld (1829- 1903). Vastu tulles vastse mõisaomaniku ja tema naise taotlusele, otsustas senat 1883. a. lubada neil ja nende järeltulevatel põlvedel lisada oma perekonnanimele von Lilienfeld nimi Toal. Taotlus oli ajendatud abikaasade headest Tuhala mälestustest. Paul von Lilienfeld- Toal oli moodsa sotsioloogia rajajaid Euroopas, kelle elutöö ilmus viieköitelise koguteosena aastatel 1873- 1881. 1895. a. sai temast Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi asepresident Pariisis.
1905. a. sündmuste ajal sai loss tugevasti kannatada, kuid selles elati 1935. aastani. Seejärel otsustas tolleaegne omanik Aleksander Pärt lossi maha müüa. Tallinnas ehitati parajasti nn. Urla maja (Pärnu mnt 6) Musumäe lähedusse. Tuhala lossi müürikivid müüdigi selle ehituse tarvis, üks sent tükk. Tellised olid kohalikus tellisetehases valmistatud. Nii nagu tellised, oli ka lossi ehitusel kasutatud mört nii kvaliteetne, et osa telliseid polnud lammutamisel võimalik üksteisest lahutada.
Tuhalas hakati talusid müüma alles 1911. a. Mõisaomanik Lilienfeld ähvardanud talumehi, et kui need ei osta, müüb võõrastele maha.[1]
Pärast Veebruarirevolutsiooni jätkus eesti kodanluse majanduslike positsioonide konsolideerumine.[2] Ajakirjanduses ilmus üsna pidevalt teateid ühe või teise suurema kinnisvara üleminekust tärkava rahvusliku suurkodanluse esindajaile. Juunis 1917 müüs parun Taube Tuhala koos Pahkla mõisaga 550 000 rubla eest endise Tallinna maalermeistri ja limonaadivabriku omanikulr Liendemannile.[3]
Pärast mõisate võõrandamist toimusid Tuhala mõisasaalis ja triiphoones erinevate
seltside üritused.
Peahoonest on hoonest säilinud üksnes tema tagaosa müürid umbes ühe kolmandiku hoone pikkuse ulatuses. Hoone esimesest kahest kolmandikust on säilinud vaid rohtunud ja võssa kasvanud vundament. Suurejooneline ansambel on halvasti välja loetav, sest mõisasüdame planeeringut ja teede asukohta on suuresti muudetud. Peahoone ees asuv auring on hilisema taraga poolitatud ning osa hoone ees asunud väljakust on kasutusel on kasutusel peenramaana.

[1] Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnas / Leida Otsa kogutud mälestused 1931. a. Käsikiri. Ardu raamatukogu.
[2] Karma, Otto. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis. Tallinn : Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1963.
[3] Tallinna Teataja, 20. 06. 1917.

Fotod J. Vali kogust. M. Nõmm 04.01. 2004.

TRIIGI MÕIS

Triigi mõis on Kõue valla tuntuim mõis, mille kohta on dokumente juba aastast 1379. Esialgu oli mõis tuntud vaid saksakeelse nime Kau järgi. Triigi nimi tuli oletavasti Hans Heinrich von Stryki nimest, kes oli mõisa omanik 18. saj esimesel poolel. 1659. a. jaotati mõis omaniku kolme tütre vahel, eraldati kaks karjamõisat Nutu ja Kossaste, mis hilisemal perioodil taas Triigiga ühendati.

1678. a. on mainitud valduste loovutamist Anthar Schlimannile. Saabusid segased ajad – näljahäda ja Põhjasõda. 1733. a. nimetati omanikuna haagikohtunik Stryki, 1748. a. sai valdajaks krahv Peter Alexander Mellin ja 1762. a. omanikuks kammerhärra Giesebert von Reutern. 1779. a. ostis mõisa Hermann Christoph von Brevern koos Kossaste ja Nutuga 54 000 rubla eest. Koos uue omanikuga algas mõisas majanduslik stabiliseerumine ja tähtis ehituslik periood. Maamõõtja S. Dobermanni andmeil olid 18. saj lõpul Triigi mõisas kivist elumaja, viljaait, viinaköök ja tuuleveski, puust olid mõisateenijate maja ja teised majandushooned. Kuid kulud kasvasid rohkem kui tulud ja kuigi Peter von Brevern siin püsivamaid eluplaane pidas, müüs mõisa siiski maha.
Kõige kuulsam mõisaomanikest oli maadeavastaja, ümbermaailmareisija ja I järgu mereväekapten Otto von Kotzebue, kes omandas mõisa 1832. a. ning elas seal oma elu lõpuaastad. Pärast isa surma jätkas tema poeg Otto Rjurik Nikolai, kelle lapsed sündisid kõik juba Triigi mõisas. 1906. a. müüs Otto mõisa Paunküla mõisnik Julius von Hagemeisterile. Nii sai vanast pärusmõisast veel lühikeseks ajaks Paunküla kõrvalmõis.
Triigi mõisa majanduslik kandevõime oli ümbruskonna mõisatega võrreldes üsna keskmine. Tavapäraselt oli siin varasematel sajanditel põhirõhk viljakasvatusel ja –müügil. Suureks sissetulekuallikaks kujunes 18. saj lõpus viinapõletamine, viina turustati Tallinnas ja mõisa kõrtsis. Tulus oli ka lihaloomade kasvatamine, kuna mõisa piirid ulatusid Kõrvemaale, kus karjale jätkus piisavalt rohumaid. 19. saj keskel alustas tööd telliselööv. Tellisepõletajad olid seotud mõisate ehitamisega. 20. saj algul oli põhirõhk asetatud hobuse- ja veisekasvatusele.
Peahoones on 17. –18 sajandist pärinevaid ehitusosi. Mõisa hoogne areng ja intensiivne ehitus algasid Peter von Breverni valitsemisajal. 1817. a. valmis härrastemaja, mis on mõningate ümber- ja juurdeehitustega säilinud tänaseni. Hoone ehitati kahekorruseliseks ja fassaadid muudeti klassitsistlikeks. Tulenevalt ehitusloost on hoone ebasümmeetriline nii nii väliselt kui siseruumide planeeringult. Mõisaväljakut kaunistavad stiilse kaaristuga aidad, tall-tõllakuur ja valitsejamaja. Mõisal oli kaks kõrval- ja kaks abimõisat: Kossaste, Nutu, Aruveski ja Väike-Kõue, kus olid talupoja elamu ja puust karjalaut[1]
Triigi mõisa talud viidi raharendile 1870-ndatel.
1905. a. mõisatevastase liikumise ajal jäänud senine mõisahärra Otto Rjurik kohale, kuna vanust mehel juba 82 aastat.
Esialgu tahetud mõisa häärberile tuli otsa panna, nagu mujalgi enne talitatud. Siis aga loobutud ning otsustatud hoopis parunihärraga “võllanalja teha”. Mõisast leitud üks vana ja küürakas rätsep ning seda sunnitud siis härraga polkat tantsima. Kui tuurid maha käinud, viibutatud keppi. Parunihärrat sikutatud habemest ja küsitud, mitu kappa ta eestlaste verd on joonud. Härra oli ju haagikohtunik Habaja veresauna ja Mahtra sõja ajal.[2]
Kuigi mõisat põlema ei pistetud, lõhuti ja lagastati mõisa mööblit.
1920. a. Eesti vabariigi maareformiga mõis võõrandati ja renditi Magnus von Hagemeisterile, kelle ülesandeks jäi hoolitseda mõisa inventari eest. 1932. a. planeeriti sinna Kõue rahvamaja. Teenete eest Eesti Vabadussõjas, sai mõisa kolonel Karl-Johann Laurits, kes oli Kõrgema Sõjakooli ülem.[3] Kuni 1938. aastani elasid hoones veel Lauritsa rentnikud Kangrud. 1938-1949. aastal (kuni küüditamiseni) elas mõisas perekond Nigulid. Nende tütart Hildat, kes elas seal veel kuni 1968. aastani, peeti Eestimaa viimaseks mõisaprouaks.[4] Triigi mõis oli tol ajal ainuke erakätes olev mõisahoone. Aastatel 1941- 1975 tegutses hoones Kõue kool, mille algset kaks koolihoonet sõja käigus puruks pommitati. Ruume renditi Nigulitelt. Hiljem – u. alates 1970. a – kuulusid mõisahooned Habaja (Ardu) sovhoosile, kes „mälestiste eest hoolitseda ei soovi. Mõisa edasine saatus sõltub sellest, kas talle leitakse mingi funktsioon ja heatahtlik valdaja”.[5] Ebapiisava hoolduse ja ebasihipärase kasutuse tõttu need lagunesid.
Triigi mõisa peahoone on võetud 1974. a. koostatud ehitismälestiste kaitse nimekirja. 1980-ndate keskel plaaniti hoone restaureerimist, koostati ajalooline õiend ja teostati mõõdistamised.
Praegune mõisaomanik Jüri Männisalu Triigi mõisast:
Triigi mõisale toimus vallakonkurss, mõisa hinnaks 10 000 krooni. Mõisale pakuti kolme võimalikku lahendit:
hobusekasvandus
vallakeskuseks (Jüri Männisalu idee)
meditsiin, raamatukogu, “rahvamaja”, kontserdid, mõisate muuseum
Peale mõisa ostu selgus hoone väga halb seisukord, raske oli isegi ligi pääseda, olukord sarnanes Okasroosikese lossiga. Sarikad olid puruks, katus oli katki. Terve suvi raiuti võsa, torm viis katust minema. Hoone päästeti viimasel hetkel.
Jüri Männisalule kuulub peahoone, kelder, laut, tõllakuur ja sepikoda.
Peahoones on säilinud vanad ahju-uksed, vana leiva-ahi, kelder, majast viis sinna trepp.
Mõisas olid savikarjäärid. Pirita jõe ääres asusid kiviahjud ja tellisepõletusahjud.
4 mõisa tiiki olid omavahel kraavidega ühendatud.
Eesmärk – taastada täielikult. Esmalt oleks vaja krohvida ja taastada kraavid.
2002. a. võeti maha mets, mis mõisa ümbritses. Alles jäeti lehtpuud. Sellest tõusis kõva kisa, et ilus põlismetsa tukk maha võeti. Loo kohta ilmus artikkel Eesti Päevalehes.[6] Ometi oli varemalt konsulteeritud pargiarhitektidega ning olemas on pargiprojekt. Seest olid puud mädad.
Täielik mõisaprojekt pole lõplikult valmis.
Üheks ideeks on rajada O. von Kotzebuele graniidist mälestustahvel (nt laeva nina vees).
Vajalik geoaluse tegemine.
Üheks võimalikuks väljundiks oleks Triigi mõisast kujundada turismikoht. Kõik eeldused selleks on olemas (Maarit Nõmm, 2004).

[1] Paunküla, Habaja, Ardu /Koost Sirje Saulep. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[2] Samas.
[3] Erich Klaan. Triigi mõisast. [intervjueerija üleskirjutus].
[4] Aino Jaakov. Triigi mõisast. [intervjueerija üleskirjutus].
[5] Harju Elu, 1982. 24. 08.
[6] Eelrand, H. Vana pargi hävitamine pahandas külaelanikke. Eesti Päevaleht, 2001, 26. 03.

Fotod J. Vali kogust, 1913. M. Nõmm, 2002.

TAMMIKU MÕIS

Tammiku mõisat on esmakordselt mainitud 1637. a. Varem elas samas vaba talupoeg. Tammiku mõisale kuulusid Leina ja Wada karjamõis. 1666. a. oli Tammiku mõis Tuhalast eraldunud ja pärusmõisaks saanud.
1720. aastast sai mõisaomanikuks Berend Johann Mohrenschildt, kelle suguvõsa kätte jäi mõis rohkem kui sajaks aastaks.
Tammiku mõisa talupojad osalesid aktiivselt 1797.a. alguse saanud rahutustes. Nõuti 12-tunnist tööpäeva ja karistuse kergendamist. Mõisa saadeti sõjaväekomando, kelle karistusretk tulemusi ei andnud, kuna ei osatud eesti keelt.[1]
Mõisa viimaseks omanikuks oli von Fersenite suguvõsa, kellele 1914. a. kuulus 1320 ha maad. Tegemist oli suhteliselt vaese mõisaga. Parun Fersen olla kunagi öelnud: “Mul pole sellest mõisast nii paljugi kasu olnud, et oleksin piibu peale tuld saanud.” 1890. a. polnud mõisas ühtki vabaks ostetud talu. Olukord muutus, kui Kadaka talu peremees sai mõisalt tasuta talu, mille eest ta pidi õhutama mulke Tammiku mõisast talusid ostma. Nii oligi mõisaaja lõpuks enamik taluomanikke pärit Mulgimaalt.
1905. aasta sündmustes pandi Tammiku häärber põlema, kuid hiljem taastati. Mõis võõrandati 1923. a. Ta on lõplikult sisse varisenud 1960-ndate lõpul. Kunagist mõisahoonet ümbritseb iidne tammik.
Peahoone on pikk ühekordne paekivihoone. Aknad on kõrged ja kitsad. Hoones asus kaks saali. Ehitus säilinud kujul võib pärineda 19.saj keskelt. Kõrvalhooneid oli arvukalt, praegu varemeis.

[1] Kahk, Juhan. Rahutused ja reformid. Tallinn, 1961. Lk. 275.

Fotod: Eesti Akadeemiline Raamatkogu. M. Nõmm, 08. 08. 2003

SÄÄSKÜLA POOLMÕIS

Peahoone on keskmise suurusega ühekordne kivihoone. Esifassaadis on kaks hilisema päritoluga klaasitud ilmetut esikut, tagafassaadis aga väike palkon, mille küljed klaasitud tihedate ruudukujuliste raamidega akendega. Kõrvalhooneid oli arvukalt, mis on ulatuslikult ümber ehitatud. Peahoone pärineb 19. sajandi keskelt, oli kasutusel korteritena. Tänaseks on hoone hävinud, selle asemel väikese pargi sees kaasaegsed ehitised.

Foto: V. Ranniku, 1972.

SAUMETSA POOLMÕIS

Saumetsa poolmõis eraldati Habajast 1827. aastal. Varem oli Habaja karjamõis, mis Bernard von zur Mühleni pärimisjärgselepinguga sai iseseisvaks mõisaks tema pojale Eduardile. 1831. a. kaebasid Saumetsa talupojad, et mõis nende poolt mõisa saadetud teosulaste (teomeeste) tööjõudu raiskab (liigselt kulutab). Väljaminekuid ja töökulu hakati taludele täpsemalt arvestama.[1]1881. a. ostis mõisa Amalie von Kotzebue, kes omakorda müüs selle 1904. a. Arthur von Hunniusele. 1929. a. see võõrandati temalt, kuid 1931 tagastati. Peahoone on hävinud sellisel määral, et ei ole võimalik rusudest teha mingeid järeldusi algse hoone kohta. Kõrvalhooneis on järel vaid laut, mis võib pärineda 19. sajandi keskelt. Park on väike, erilise kujunduseta.

[1] Kahk, Juhan. Bauer und Baron im Baltikum. Tallinn: S. Kivimäe, 1999. Lk 90.

SAARNAKÕRVE MÕIS

Kunagisest tihedasti asustatud Saarnakõrvest pole tänapäeval palju järel. Saarnakõrve mõisast ei ole samuti peaaegu midagi alles. Mõis rajati 17. sajandil. Peahoone on hävinud, temast on säilinud üks mantelkorsten. Algne hoone oli keskmise suurusega ühekordne puithoone. Katus oli tehtud laastudest, mis valmistati ilmselt kirvega.[1] Hoones oli ka rokokoomotiividega pottkiviahjusid. Tervikuna oli Saarnakõrve mõis hinnaline barokkhoone, ilmselt veel 18. saj III veerandist.
1859. aastal sai mõisa omanikuks Alexander Stackelberg. Tema järglaste kätte jäi mõis kuni 19. saj lõpuni. Mõningate andmete kohaselt läks mõis pankrotti ja vähehaaval tegevus hääbus. Saarnakõrvest sai ühe Järvamaa mõisa kõrvalmõis. Peale Teist maailmasõda arhailine hoone lammutati. Kõrvalhooned on hävinud. Park on väike ja vabakujuline. Peahoone ees väike väljak. Mõisasüdamest kirdes asus tuulik, mis mõningate andmete kohaselt oli ümber ehitatud keskaegse kabeli varemetest.[2]

[1] Ränk, Gustav. Die älteren baltischen Herrenhöfe in Estland : eine bauhistorische Studie. Stockholm : Norstedt & Söner, 1971. Lk. 65.
[2] Praust, P. 2003. Eesti mõisate pildigalerii. URL http://www.mois.ee.

Foto: V.Ranniku, 1969