Kose küla on esimest korda mainitud 1241. aastal (Cosius). Juba siis olid olemas Kose kirik ja kirikumõis. Taani maksuraamat räägib ka Kose kihelkonnast – parochia Kolk.[1] Kose kirik ehitati Püha Nikolause auks. Umbes 1220. a. rajati puust kirik, esimene kivist hoone püstitati ligikaudu 14. saj II veerandil. 19. saj toimusid kirikus ümberehitused. Aastatel 1856-1858 ehitati leerisaal, mida hüütakse siiani “uueks kirikuks”. Kiriku kantsel on pärit 1639. a. Altar on aastast 1774, mille maalis 1835. a. Karl Sigismund Walther.
„Suur kivist ja väga ilus Pastoraadimaja, mitte kaugel Tartu teest, annab tunnistust heast maitsest,” kirjeldab pastoraati A.W. Hupel.[2]
Ehitatud 1720.-tel aastatel, arvatavasti õpetaja Hermann Johann Heitzig’i ajal. Täpsemad andmed puuduvad. Kirikumõisa omanikel oli teistsugune suhe oma mõisasse, kui tavalistel mõisnikel. Nimelt oli mõis pastori päralt seni, kuni ta sealset kogudust hingekarjasena teenis. Tänapäeval kasutatakse nime pastoraat (kuna see on ka praegu pastori elumaja).[3]
1909. aastal asutati Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Laenu- ja Hoiu-Ühisus. Ühisus asus esialgu kirikumõisa ruumides.[4]
Teada on, et Richard Jõgise ajal (1929–1945) oli kirikuõpetaja kasutuses pastoraadis 9 tuba, peale nende veel tarvilikud lisaruumid. Pastoraati ümbritsesid lillepeenrad, tagapool oli viljapuuaed. Kui olid suuremad koguduse koosolekud, siis peeti neid pigem leerimajas, sest ega kõik eestlased ei tundnud piisavalt palju peenemaid kombeid, et neid kirikumõisa sisse kutsuda. Jõgis oli viimane õpetaja, kes enne pastoraadi rahvamajaks saamist siin elas. Köster Rässa kirjutab oma mälestustes: “ Koguduse kantseleis töötasime õpetajaga ja ajasime vahel ka sõbramehelikku erajuttu. Kuid seal tehakse kord kantseleist söögituppa viiv uks lahti ja pr. Jõgis kutsub oma meest: “Richard, tule siia!” Jutelnud kinnise ukse taga viivukest aega tuleb Jõgis tagasi ja ma püüan oma poolelijäänud juttu lõpetada, kuid õpetaja suu on nagu lukus. – Tööaja lõppedes lahkusin kantseleist ja eestoas kutsus mind õpetaja isa kõrvale ja ütles: “Kas tead Rässa, millist sõitu mini mu pojale tegi. Ta küsis: kas sa ei tea, et sa oled Kose koguduse õpetaja ja mis erajuttu on sul ühe köstriga!” Ja nõnda tekitati meie vahele seisuste vahe.[5]
1940. a. võõrandati koguduse maad ja varad. Õpetaja Richard Jõgis pidi kolima kõstrimajja (Kehra maanteel). Nii kirikla kui leerimaja läksid punaarmee eesti väeosadele, mis toodi Tallinnast välja ning Tallinnasse jäid ainult punaarmee vene väeosad. 1941. a. pärast II Maailmasõja lahinguid, mille käigus sai kannatada ka 25 Kose asula hoonet, asusid kirikumõisa elama mõned inimesed, kes sõjas peavarju olid kaotanud. Saksa okupatsiooni ajal anti kogudusele maad ja varad tagasi.
1942. a. seati esmakordselt elekter kirikusse ja kiriklasse. Voolu saadi Kose veskist.
1944. a. tuli punaarmee taas Kosele. Taastati nõukogude kord. Kiriku maad ja varad natsionaliseeriti. 1. mail 1945. a. kutsuti õp. Richard Jõgis julgeoleku Kose osakonda ja sealt ta enam tagasi ei tulnud. Ta küüditati Tšeljabiski oblastisse. 9 aaasta pärast tuli ta tagasi Eestisse ja läks Järva-Peetri koguduse õpetajaks. Kirikule rasked ajad. Suur hulk kirikuõpetajatest lahkus läände, paljud küüditati. 9 aasta jooksul vahetusid Kose koguduses õpetajad tihti. Pea iga aasta oli uus õpetaja ametis, suur osa ajast aga ei olnud ühtegi õpetajat võtta ja teenistusi pidas kõster Arnold Rässa. Teada on, et õpetaja Otto Luberg elas veel kiriklas, väiksemas korteris, kuid tema oli ka viimane, kel nõukogude ajal selline võimalus oli.
Nüüd toodi kirikumõisa rahvamaja, raamatukogu, spordiselts “Jõud” klubiruumid, miilitsa ülema korter, kooliõpetaja korter ja õpetaja proua Jõgise korter ja koguduse kantselei. 1950. a., kui Kose asula muudeti rajooni keskuseks ja siia tekkis palju uusi asutusi, tekkis Kosel suur korterite puudus. Nii tuli koguduse kantseleil kolida algul köstrimajja, hiljem kiriku tiibhoonesse. Kirikumõis ja vahepealne rahvamaja nimetati nüüdsest ümber rajooni kultuurimajaks. Siin hakati näitama kinoetendusi.
Alates 1951. a. on pastoraadis tehtud mitmeid ümberehitusi. Võeti maha saali ja söögitoa vahemüür ja ehitati endisesse õpetaja söögituppa näitelava ja tõsteti selle lagi kõrgemaks. Tehti uued, laiemad uksed, ehitati uued ahjud ja uuendati maja katus. 1954. a. suurendati saali kahe tagumise toa arvel. Aiapoolne kinnine rõdu muudeti lahtiseks ja sealsed aknad paigaldati eespool maja asuvale lahtisele rõdule, mis seega muutus kinniseks. Lammutati trepp, mis viis koguduse kantselei ruumi maja lõunaküljel ja juurdeehitise asemel maja põhjaküljele tehti kino aparatuuri ruum. Kirikumõisa sauna sai oma valdusesse endine kirikumaade rentnik. Kirikumõisa majandushooned (rehi, karrjalaut, sealaut, hobusetall, vankrikuur, ait) võeti 1949. a. kolhoos “Kose Edu” valdusesse. Nõnda oli siis kirikumõis täielikult rakendatud nõukogude kultuuri teenistusse. (Leo Vahter, Koguduse kroonika).
1980.-ndatel ei hoolinud enam keegi kultuurimaja käekäigust ja nii ta lagunes koos nõukogude võimuga. 90.-ndate aastate alguseks ei toimunud siin enam mingit tegevust, v.a. kohalike pättide kogunemine. Katus lasi läbi, põrandad, aknad ja uksed olid lagunenud. Maja ootas uut aega.
Kui Eesti Vabariigi algusaastatel anti pastoraat kogudusele tagasi, arvasid paljud, et selle hoonega pole muud midagi teha, kui kokku lükata ja uus ehitada, aga õnneks oli neid, kes uskusid, et Jumala abiga saab see maja taas kord kogudust teenida.
Õpetaja Randar Tasmuthi ajal hakati pastoraati Soome sõpruskoguduste abiga taastama. Tööde eestvedajaks olid kaks meest: Endel Väli, põline Kose elanik ja koguduse liige ning Teuvo Nokelainen Espoost.
Pastoraat sai korda 1997. a. lõikustänupühaks. Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses hoone taas koguduse majaks. Samal ajal toimus ka Kose koguduses õpetaja vahetus. Uus õpetaja Mare Palgi asus elama vastrenoveeritud majja. Pärast poole sajandi pikkust pausi on pastoraadis jälle pastori ametikorter. Lisaks on siin majas suur saal, kus peetakse jumalateenistusi talve ajal, kui kirik on liialt külm, väiksem saal väiksemate ürituste jaoks ja teise korruse külaliste toad. Pastoraadis toimib pühapäevakool, toimuvad leeritunnid, harjutavad koguduse koorid, korraldatakse kontserte, vahel on siin peetud ka ristseid, peielaudu ja pulmapidusid.[6]
[1] Kose kirik 770. Kose Teataja, 2001, september.
[2] Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. 2. Riga, 1777. Lk. 323.
[3] Kose pastoraat/ Koost Mare Palgi. Käsikiri. Kose Pastoraat.
[4] Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila / Helve Voll. Tallinn : Maalehe Raamat, 2002.
[5] Kose pastoraat/ Koost Mare Palgi. Käsikiri. Kose Pastoraat.
[6] Samas.
„Suur kivist ja väga ilus Pastoraadimaja, mitte kaugel Tartu teest, annab tunnistust heast maitsest,” kirjeldab pastoraati A.W. Hupel.[2]
Ehitatud 1720.-tel aastatel, arvatavasti õpetaja Hermann Johann Heitzig’i ajal. Täpsemad andmed puuduvad. Kirikumõisa omanikel oli teistsugune suhe oma mõisasse, kui tavalistel mõisnikel. Nimelt oli mõis pastori päralt seni, kuni ta sealset kogudust hingekarjasena teenis. Tänapäeval kasutatakse nime pastoraat (kuna see on ka praegu pastori elumaja).[3]
1909. aastal asutati Põllumeeste Seltsi algatusel Kose Laenu- ja Hoiu-Ühisus. Ühisus asus esialgu kirikumõisa ruumides.[4]
Teada on, et Richard Jõgise ajal (1929–1945) oli kirikuõpetaja kasutuses pastoraadis 9 tuba, peale nende veel tarvilikud lisaruumid. Pastoraati ümbritsesid lillepeenrad, tagapool oli viljapuuaed. Kui olid suuremad koguduse koosolekud, siis peeti neid pigem leerimajas, sest ega kõik eestlased ei tundnud piisavalt palju peenemaid kombeid, et neid kirikumõisa sisse kutsuda. Jõgis oli viimane õpetaja, kes enne pastoraadi rahvamajaks saamist siin elas. Köster Rässa kirjutab oma mälestustes: “ Koguduse kantseleis töötasime õpetajaga ja ajasime vahel ka sõbramehelikku erajuttu. Kuid seal tehakse kord kantseleist söögituppa viiv uks lahti ja pr. Jõgis kutsub oma meest: “Richard, tule siia!” Jutelnud kinnise ukse taga viivukest aega tuleb Jõgis tagasi ja ma püüan oma poolelijäänud juttu lõpetada, kuid õpetaja suu on nagu lukus. – Tööaja lõppedes lahkusin kantseleist ja eestoas kutsus mind õpetaja isa kõrvale ja ütles: “Kas tead Rässa, millist sõitu mini mu pojale tegi. Ta küsis: kas sa ei tea, et sa oled Kose koguduse õpetaja ja mis erajuttu on sul ühe köstriga!” Ja nõnda tekitati meie vahele seisuste vahe.[5]
1940. a. võõrandati koguduse maad ja varad. Õpetaja Richard Jõgis pidi kolima kõstrimajja (Kehra maanteel). Nii kirikla kui leerimaja läksid punaarmee eesti väeosadele, mis toodi Tallinnast välja ning Tallinnasse jäid ainult punaarmee vene väeosad. 1941. a. pärast II Maailmasõja lahinguid, mille käigus sai kannatada ka 25 Kose asula hoonet, asusid kirikumõisa elama mõned inimesed, kes sõjas peavarju olid kaotanud. Saksa okupatsiooni ajal anti kogudusele maad ja varad tagasi.
1942. a. seati esmakordselt elekter kirikusse ja kiriklasse. Voolu saadi Kose veskist.
1944. a. tuli punaarmee taas Kosele. Taastati nõukogude kord. Kiriku maad ja varad natsionaliseeriti. 1. mail 1945. a. kutsuti õp. Richard Jõgis julgeoleku Kose osakonda ja sealt ta enam tagasi ei tulnud. Ta küüditati Tšeljabiski oblastisse. 9 aaasta pärast tuli ta tagasi Eestisse ja läks Järva-Peetri koguduse õpetajaks. Kirikule rasked ajad. Suur hulk kirikuõpetajatest lahkus läände, paljud küüditati. 9 aasta jooksul vahetusid Kose koguduses õpetajad tihti. Pea iga aasta oli uus õpetaja ametis, suur osa ajast aga ei olnud ühtegi õpetajat võtta ja teenistusi pidas kõster Arnold Rässa. Teada on, et õpetaja Otto Luberg elas veel kiriklas, väiksemas korteris, kuid tema oli ka viimane, kel nõukogude ajal selline võimalus oli.
Nüüd toodi kirikumõisa rahvamaja, raamatukogu, spordiselts “Jõud” klubiruumid, miilitsa ülema korter, kooliõpetaja korter ja õpetaja proua Jõgise korter ja koguduse kantselei. 1950. a., kui Kose asula muudeti rajooni keskuseks ja siia tekkis palju uusi asutusi, tekkis Kosel suur korterite puudus. Nii tuli koguduse kantseleil kolida algul köstrimajja, hiljem kiriku tiibhoonesse. Kirikumõis ja vahepealne rahvamaja nimetati nüüdsest ümber rajooni kultuurimajaks. Siin hakati näitama kinoetendusi.
Alates 1951. a. on pastoraadis tehtud mitmeid ümberehitusi. Võeti maha saali ja söögitoa vahemüür ja ehitati endisesse õpetaja söögituppa näitelava ja tõsteti selle lagi kõrgemaks. Tehti uued, laiemad uksed, ehitati uued ahjud ja uuendati maja katus. 1954. a. suurendati saali kahe tagumise toa arvel. Aiapoolne kinnine rõdu muudeti lahtiseks ja sealsed aknad paigaldati eespool maja asuvale lahtisele rõdule, mis seega muutus kinniseks. Lammutati trepp, mis viis koguduse kantselei ruumi maja lõunaküljel ja juurdeehitise asemel maja põhjaküljele tehti kino aparatuuri ruum. Kirikumõisa sauna sai oma valdusesse endine kirikumaade rentnik. Kirikumõisa majandushooned (rehi, karrjalaut, sealaut, hobusetall, vankrikuur, ait) võeti 1949. a. kolhoos “Kose Edu” valdusesse. Nõnda oli siis kirikumõis täielikult rakendatud nõukogude kultuuri teenistusse. (Leo Vahter, Koguduse kroonika).
1980.-ndatel ei hoolinud enam keegi kultuurimaja käekäigust ja nii ta lagunes koos nõukogude võimuga. 90.-ndate aastate alguseks ei toimunud siin enam mingit tegevust, v.a. kohalike pättide kogunemine. Katus lasi läbi, põrandad, aknad ja uksed olid lagunenud. Maja ootas uut aega.
Kui Eesti Vabariigi algusaastatel anti pastoraat kogudusele tagasi, arvasid paljud, et selle hoonega pole muud midagi teha, kui kokku lükata ja uus ehitada, aga õnneks oli neid, kes uskusid, et Jumala abiga saab see maja taas kord kogudust teenida.
Õpetaja Randar Tasmuthi ajal hakati pastoraati Soome sõpruskoguduste abiga taastama. Tööde eestvedajaks olid kaks meest: Endel Väli, põline Kose elanik ja koguduse liige ning Teuvo Nokelainen Espoost.
Pastoraat sai korda 1997. a. lõikustänupühaks. Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses hoone taas koguduse majaks. Samal ajal toimus ka Kose koguduses õpetaja vahetus. Uus õpetaja Mare Palgi asus elama vastrenoveeritud majja. Pärast poole sajandi pikkust pausi on pastoraadis jälle pastori ametikorter. Lisaks on siin majas suur saal, kus peetakse jumalateenistusi talve ajal, kui kirik on liialt külm, väiksem saal väiksemate ürituste jaoks ja teise korruse külaliste toad. Pastoraadis toimib pühapäevakool, toimuvad leeritunnid, harjutavad koguduse koorid, korraldatakse kontserte, vahel on siin peetud ka ristseid, peielaudu ja pulmapidusid.[6]
[1] Kose kirik 770. Kose Teataja, 2001, september.
[2] Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. 2. Riga, 1777. Lk. 323.
[3] Kose pastoraat/ Koost Mare Palgi. Käsikiri. Kose Pastoraat.
[4] Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila / Helve Voll. Tallinn : Maalehe Raamat, 2002.
[5] Kose pastoraat/ Koost Mare Palgi. Käsikiri. Kose Pastoraat.
[6] Samas.
Fotod: J. Vali kogust, M. Nõmm 04.01. 2004.
Esimene pilt on Kose suvemõisast Tallinnas -- sellel ei ole Kose kirikumõisaga harjumaal midagi pistmist.
ReplyDelete