Aastal 1417 andis ordumeister Siegfried Lander von Spanheim tulevase Paunküla mõisa maad Jacob Roennele.[1] Paunküla kui mõisa on esmakordseltselt mainitud 1493. aastal. Jacobi kaks pojapoega müüsid 1501. a. valdused rüütel Hermann Zoegele. Järgmise omaniku Andreas Dekeni tütar abiellus Johan Maydelliga, kes 1570. a. oli kaasosaline Toompea lossi vallutamisel. Rootsi ajal käis mõis käest kätte, kuni pärijaks sai Hans Heinrich von Tiesenhausen. 17. sajandi esimesel poolel eraldati Rooküla mõis. Pärast Põhjasõda tulid Paunkülla perekonnad von Delwigid ja von Kuhlbarsid. Mõisal oli mitu karjamõisat: Silmsi, Kiruvere, Liebwerthi ja Vahetüki..
Ajavahemikus 1750-1754 omasid mõisat Hagemeisterite suguvõsa, kelle esindaja Nikolaus Christopher (1747-1804) avaldas Riias oma luulekogu. Nimetatud perekonnale jäi mõis 1919. aastani, kui rentnikuks sai Julius von Hagemeister.
Talude päriseksostmine algas Paunkülas küllaltki vaevaliselt. Mõisnik müünud algul vaid mõne talu, et käsk täidetud saaks.
Suured rahutused kaasnesid 1905. a. sündmustega, kui mässajad 19. sajandi algul ehitatud klassitsistliku peahoone maha põletasid.
Kõue valla esimene kool asutati Paunküla mõisas, sest mõisnik Karl Gustav Hagemeister oli haridusesõbralik mõisnik.
Mõisahoonet on mitu korda ümber ehitatud. Pärast viimast ümberehitust sai mõis historitsistliku ilme, teine korrus lisati 1950-ndail aastail. Sisekujunduses on säilinud juugendstiilis kamin. Fassaadi sammaste järjestus oli sellistele hoonetele tüüpiline. Lätis võib kohata samasuguseid arhitekt Christoph Haberland poolt kujundatutena.[2]
1948. aastast tegutseb mõisa peahoones Paunküla hooldekodu. Arhitekt Paul Aarmanni kavandi järgi tehti ümberehitusi veel 1975. a., et hoone sobiks paremini hooldekodu vajadustele. Asutusel on praegu loodud sidemed kunagise mõisaomaniku sugulastega, kes elavad Saksamaal. Koostöös Kanada saatkonnaga on majja muretsetud lift. Pirita jõe äärse ansambli taustaks on vabakujuline park. Pargi suurus 6,4 ha. Esiväljak on liigendatud suure ringteega, kuhu suundub maanteel pikem lehtpuuallee. Tee läbib graniittulpadega värava. Peahoone tagakülg oli laialt avatud Pirita jõele. 1899. a andis F. Winkler aiale hinnangu: „Olemasolev suur viljapuuaed on arvatavasti juba eelmisel sajandil rajatud. Kahjuks näivad viljapuud põhjavee läbi kannatavat. Ma lasin seepärast osa ümber istutada küngastele. Vanemad puud on harvendatud. Olemasolevad lillepeenrad lasin ma sel suvel proua Hagemeisteri soovil, kes on suur lillede sõber, täielikult ümber teha, sest nad olid aednikul ebaõnnestunud. Olemasolevale külmkasvumajale ehitati juurde väike soe maja.”
Palju kõrvalhooneid, neist osa moodustavad peahoonega ansambliliselt seotud rühma.
Ajavahemikus 1750-1754 omasid mõisat Hagemeisterite suguvõsa, kelle esindaja Nikolaus Christopher (1747-1804) avaldas Riias oma luulekogu. Nimetatud perekonnale jäi mõis 1919. aastani, kui rentnikuks sai Julius von Hagemeister.
Talude päriseksostmine algas Paunkülas küllaltki vaevaliselt. Mõisnik müünud algul vaid mõne talu, et käsk täidetud saaks.
Suured rahutused kaasnesid 1905. a. sündmustega, kui mässajad 19. sajandi algul ehitatud klassitsistliku peahoone maha põletasid.
Kõue valla esimene kool asutati Paunküla mõisas, sest mõisnik Karl Gustav Hagemeister oli haridusesõbralik mõisnik.
Mõisahoonet on mitu korda ümber ehitatud. Pärast viimast ümberehitust sai mõis historitsistliku ilme, teine korrus lisati 1950-ndail aastail. Sisekujunduses on säilinud juugendstiilis kamin. Fassaadi sammaste järjestus oli sellistele hoonetele tüüpiline. Lätis võib kohata samasuguseid arhitekt Christoph Haberland poolt kujundatutena.[2]
1948. aastast tegutseb mõisa peahoones Paunküla hooldekodu. Arhitekt Paul Aarmanni kavandi järgi tehti ümberehitusi veel 1975. a., et hoone sobiks paremini hooldekodu vajadustele. Asutusel on praegu loodud sidemed kunagise mõisaomaniku sugulastega, kes elavad Saksamaal. Koostöös Kanada saatkonnaga on majja muretsetud lift. Pirita jõe äärse ansambli taustaks on vabakujuline park. Pargi suurus 6,4 ha. Esiväljak on liigendatud suure ringteega, kuhu suundub maanteel pikem lehtpuuallee. Tee läbib graniittulpadega värava. Peahoone tagakülg oli laialt avatud Pirita jõele. 1899. a andis F. Winkler aiale hinnangu: „Olemasolev suur viljapuuaed on arvatavasti juba eelmisel sajandil rajatud. Kahjuks näivad viljapuud põhjavee läbi kannatavat. Ma lasin seepärast osa ümber istutada küngastele. Vanemad puud on harvendatud. Olemasolevad lillepeenrad lasin ma sel suvel proua Hagemeisteri soovil, kes on suur lillede sõber, täielikult ümber teha, sest nad olid aednikul ebaõnnestunud. Olemasolevale külmkasvumajale ehitati juurde väike soe maja.”
Palju kõrvalhooneid, neist osa moodustavad peahoonega ansambliliselt seotud rühma.
[1] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
[2] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
Fotod: Pirang, H „Das baltische Herrenhaus.Teil 3”. S. Saulep
No comments:
Post a Comment