Habaja mõis asub samanimelises külas, mida on esmakordselt mainitud aastal 1419 Appa nime all. Habaja mõis eraldati Ojasoost 1646.a.
1707. aastal teatatakse ühes rootsiaegses kindralkuberneri kantselei dokumendis, et Habaja mõis on täiesti laostunud. Hiljem hakkab mõisa majanduslik tegevus elustuma ja tema jõukus järjest kasvab.[1]
Habaja mõisast eraldati 1827. a. Saumetsa poolmõis, mille omanik siis oli Eduard von zur Mühlen (samal ajal ka Sääsküla poolmõisa omanik). 1881. a. mainitakse omanikuna Amalie von Kotzebued (Triigi mõisa omaniku Otto von Kotzebue leske) ja 1904. a. oli omanikuks Arthur Karl Hunnnius.
1707. aastal teatatakse ühes rootsiaegses kindralkuberneri kantselei dokumendis, et Habaja mõis on täiesti laostunud. Hiljem hakkab mõisa majanduslik tegevus elustuma ja tema jõukus järjest kasvab.[1]
Habaja mõisast eraldati 1827. a. Saumetsa poolmõis, mille omanik siis oli Eduard von zur Mühlen (samal ajal ka Sääsküla poolmõisa omanik). 1881. a. mainitakse omanikuna Amalie von Kotzebued (Triigi mõisa omaniku Otto von Kotzebue leske) ja 1904. a. oli omanikuks Arthur Karl Hunnnius.
Mõisa viimane omanik A.K. Hunnius kohapeal ise ei elanud, kolis Habajale alles 1920. a. Hunnius oli mõisa ära ostnud. Suri aastal 1935. Mõisa päris tema poeg Hans Hunnius. Töötas viinavabrik ja juustutöökoda. 1939. a. kolis Hunniuste pere Saksamaale.[1]
Habaja härrastemaja on üks väheseid Eestis säilinud Põhjasõja järgseil aastail ehitatuist. Peahoone on pikk ja võrdlemisi suur ühekordne puithoone, mille massiivne keskosa on ilmselt pärit 18. saj lõpuveerandist. 19. saj lõpupoole liideti tiibhooned. Hoone kujutab endast rootsiaegse mõisahoone lihtsamat tüüpi. Puidust häärber ühendab endas nii eesti taluelamu kui ka tol perioodil kõrgarhitektuuris valitsenud barokkstiili elemente. Hoone tagakülje fassaadis paiknes selle keskteljel lahtine veranda.
Esikülje peaukse ees paiknes samalaadne lahtine sammaseeskoda. Mõlemad verandad on oma esialgse ilme kaotanud. Peahoonet laiendatit 19. sajandil ning selle juurde kerkis rohkelt kõrvalhooneid: viinavabrik, piiritusekeldrid, moonakamaja, laudad, ait-kuivati ja tõllakuur. Mõisa südamest eemal asuv hollandi tuulik on samuti osaliselt säilinud. Nimetatud hooned ja ümbritsev park on 18.-20. sajandi arhitektuurimälestistena riikliku kaitse all. Hoone ees kui taga asus hekkide ja põõsastega avar aed. Kahele poole sissesõiduteed oli kaevatud kaks ristkülikukujulist tiiki.
Habaja mõisahoones asus aastaid Habaja sovhoosi kontor. Peale seda haldas mõisa OÜ Habaja mõis. Praegu kuulub hoone eraisikule, kes pole suutnud maja korras hoida. Aknad on lõhutud ja uksed lahti (Maarit Nõmm 2004.a).
[1] Saulep, Sirje. Paunküla, Habaja, Ardu. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[1] Harju Elu, 1977. 22. 01.
Habaja härrastemaja on üks väheseid Eestis säilinud Põhjasõja järgseil aastail ehitatuist. Peahoone on pikk ja võrdlemisi suur ühekordne puithoone, mille massiivne keskosa on ilmselt pärit 18. saj lõpuveerandist. 19. saj lõpupoole liideti tiibhooned. Hoone kujutab endast rootsiaegse mõisahoone lihtsamat tüüpi. Puidust häärber ühendab endas nii eesti taluelamu kui ka tol perioodil kõrgarhitektuuris valitsenud barokkstiili elemente. Hoone tagakülje fassaadis paiknes selle keskteljel lahtine veranda.
Esikülje peaukse ees paiknes samalaadne lahtine sammaseeskoda. Mõlemad verandad on oma esialgse ilme kaotanud. Peahoonet laiendatit 19. sajandil ning selle juurde kerkis rohkelt kõrvalhooneid: viinavabrik, piiritusekeldrid, moonakamaja, laudad, ait-kuivati ja tõllakuur. Mõisa südamest eemal asuv hollandi tuulik on samuti osaliselt säilinud. Nimetatud hooned ja ümbritsev park on 18.-20. sajandi arhitektuurimälestistena riikliku kaitse all. Hoone ees kui taga asus hekkide ja põõsastega avar aed. Kahele poole sissesõiduteed oli kaevatud kaks ristkülikukujulist tiiki.
Habaja mõisahoones asus aastaid Habaja sovhoosi kontor. Peale seda haldas mõisa OÜ Habaja mõis. Praegu kuulub hoone eraisikule, kes pole suutnud maja korras hoida. Aknad on lõhutud ja uksed lahti (Maarit Nõmm 2004.a).
[1] Saulep, Sirje. Paunküla, Habaja, Ardu. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[1] Harju Elu, 1977. 22. 01.
Fotod: Eesti Ajaloomuuseum, pildi kvaliteet on minu süü :(M.N) ja Maarit Nõmm
No comments:
Post a Comment