ROOKÜLA MÕIS

Rooküla mõis eraldati Paunküla mõisast 17. sajandi I poolel. Peahoone oli ühekordne väike puithoone. Peaukse ees oli lahtine palkon viilkatuse all, mida toetasid lihtsad puittulbad. Hoone võis pärineda 20. saj algusest või sajandivahetusest. Algseid kõrvalhooneid pole säilinud. Park oli väike ja vabakujuline, väikese ringteega piiratud väljakuga ees ning aed taga. Kuulus Rooküla metskonnale. Hiljem anti vallale üle, kui metskond Vetlasse kolis. Hävis 1970-ndate algul tulekahjus. Asemele ehitati kaasaegne hoone.

Foto: V. Ranniku, 1969.

RAVILA MÕIS

Ravila nimetus võib tuleneda tema peremehest vasall Ravelicke sugukonnast, kelle halduses oli Ravila ja selle lähim ümbrus 1318-1449.[1] Ravila mõisat on esmakordselt mainitud 1469. aastal. Enne seda aastat oli vasallmõisaks Ravilast 1,5 km Kose pool Pirita jõe ääres Mägise (Maechius, Meks). Siit ka Ravila saksakeelne nimetus Meks. Ravila muutus keskuseks, sinna kerkis uus suurem härrastemaja ja jõekaldale rajati park.
Mõisa keskuses oli mitu hoonet ja vesiveski. 15. sajandil läksid siinsed vabad maad Pirita kloostrile ja mõis kolis oma praegusesse asukohta. Mägise jäeti maha.
1527. a. kuulus Ravila Rosenitele. 1592. a. läks mõis pärimise teel Johann von Uexküllile. Uexküllidele jäi mõis 1701. aastani, siis läks pärimise teel Georg von Detloffile. 1768. a. müüs Woldemar von Detloff mõisa oma õemehele krahv Karl von Mannteuffelile.
Sel ajal töötas Ravila mõisas klaasiahi ning kaks suurt vesiveskit. 18. sajandi I poolel ehitati Ravilasse uus suur barokne härrastemaja ja rajati park, mis on säilinud tänaseni.
1770-1780. a. töötas Voosel Napu talu lähedal klaasikoda.

Kahtlemata on Ravila mõisa omanikest keskseim kuju Karl Mannteuffeli poeg Peter August Friedrich von Mannteuffel (1768- 1842), kes päris mõisa 11-aastaselt. Oma tegudega sai ta ümberkaudsetelt hüüdnimeks “hull krahv”. See tugeva kondi ja kasvuga krahv Peter, suur lõbunautija unustas taluinimestega kokku puutudes oma seisuse ja käitus nendega kui omasugustega. Ta tahtis olla esimene lendur, aga see lõppes maandumisega kapsaaeda.[2]
Pärast krahvi surma 1842. a. päris mõisa tema poeg Karl, kelle aga 1849. a. tappis Pariisis üks röövmõrtsukas. Nüüd läks mõis tema õele Elisele ja tema abikaasa Paul von Kotzebuele. 1873.- 1874. aastal kaotati suur Ravila küla ja põllud läksid mõisale. Elanikud suunati Palvere karjamõisa. Selle läbi muutus Ravila üheks suuremaks mõisaks Harjumaal.
Kotzebue ajal ehitati mõisahoone ja pargi kaunistamiseks härrastemaja pargipoolsesse külge massiivne raudkivist trepp, mis valmistati Soomes. 19. sajandi lõpus ehitati Ravilasse raudkividest karjakastell, kus asus tõllakuur, hoiti nuumhärgi, hobuseid ja osa mõisa karjast. 1854-1855. aastal paiknes mõisas tol ajal suurim apteek Eestis, mis oli Tallinnast evakueeritud Krimmi sõja ajal.
Pärast Paul von Kotzebue surma 1884. a. läks Ravila mõis pärimise teel krahvinna Aleksandrine Kotzebue-Pilar von Pilchau kaudu uuele suguvõsale – Pilar von Pilchaudele. Rootsi päritolu Tohisoo mõisa omanik Carl Mothander oma raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased” kirjutab:[3] „/---/proua Alexandra von Harpe, sündinud krahvinna Pilar-Kotzebue, kogu Tallinna „Bibka”, nagu teda kutsuti tema tohutu suures sõpraderingis,/---/oli üle Tallinna kuulus kuju, mitte ainult seltskonnaelus, vaid ka kõikjal tänavatel ja turgudel, kõikides rahvakihtides./---/Proua Bibka perekond oli kuulunud kogu Venemaa rikkaimate suguvõsade hulka. Tema emaema, pärimustes surematu vana krahvinna Elisabet Pilar-Kotzebue oli pärinud isalt [Alexander von Kotzebue] 16 rüütlimõist Eestimaal. Lesena asus ta koos laste ja lastelastega elama Ravilasse./---/Ravilas elati suurejoonelist elu, kuid lapsi kasvatati karmi käega.” Bibka abiellus Habaja mõisnikupoja Hermann von Harpega.
1905. a. mõis lõhuti ja põletati. Sellest säilis vaid graniitplokkidest vabatrepp aiafassaadil. 1907. a. müüdi alles esimesed talud, sest Ravila oli majoraatmõis. 1908. a. laskis mõisnik põlenud häärberi kohale ehitada uue, veidi väiksema, aga õhulisema härrastemaja.
Kõrvalhooneid on mõisal väga palju. Nad on osaliselt seotud esiväljaku piires peahoonega, osalt aga mõisasüdant läbivate maanteede ääres iseseisvate reeglipäraste rühmadena. Peahoone kõrval asus „suvemõis”. Oli ka pseudogooti ja klassitsistlike motiividega aednikumaja- triiphoone-talveaed ning vesiveskid. Park on 13,4 ha ja kolmeosaline: regulaarne esiväljak, pargiala peahoone taga ja seda tagaküljel piirav pargimets. Esiväljaku moodustab ringteega haaratud peaaegu lage muruala. Ettesõidutee oli ääristatud madalate graniittulpadega. Hoone tagune park laskub kuni Pirita jõeni. Peahoone teagune on avatud väljakuks, kus varem paiknes treppidega seotud ringtee suure vaasiga keskel. Väljaku lõpetab tiik, mis lookleva kanaliga on üheduses teise tiigiga.
1899. a aia-aruandes märgib F. Winkler: „Mitte vähem ilusad kui Kose-Uuemõisal, on proua krahvinna Kotzebuele kuuluva Ravila mõisa haljasalad. Laiaulatuslikud pargialad on hästi hooldatud. Et aga kõik puuderühmad on ümbritsetud pügatud enelahekiga, seda ei saa üksiki maastikuarhitekt heaks kiita, sest üldmulje on nende pikkade pöetud ümbruse tõttu väga häiritud. Mõõdukalt väike viljapuuaed tuleks meie seltsi poolt soovitatud sortidega laiendada. Suur ja väga heas olukorras on 5-osalised kasvumajad. Siin on aednikul võimalus igal alal oma teadmisi proovida. Lillealad, mis tänavu palju soovida jätavad, muutuvad lähemail aastail paremaks ühe uue vanema aedniku ametisse võtmisega. Soovitav on, et vaippeenarde kõrval ka meie paremad õistaimed rikkalikku kasutust leiaksid”.
1917. a. moodustati mõisatöölistest punakaardisalk, kes võttis valitsejalt mõisa üle.
Mõisate võõrandamisel jagati põllud asunikutaludeks, kuid osa mõisasüdamest jäi siiski mõisniku järglasele paruness Contesse`ile mitmeks aastaks. Viimane suvitas mõisas kuni 30-ndate keskpaigani. Eesti esimesel iseseisvusajal töötas Ravila mõisas üheaastane rahvaülikool, kus õpetati kõiki talutöid. Õppetöö toimus ainult talvel. 1936. a. avati valitsejamajas aianduskool. Teise maailamsõja ajal oli mõis tühi. Mõnda aega paiknes seal Saksa õppekomando. Pärast sõda, nõukogude võimu ajal, tegutses 1948-1958. a. mõisa peahoones põllumajandustehnikum. Mõisas oli Ravila eliitseemne-kasvatussovhoosi, hiljem kolhoosi keskus. Praegu on mõisas Ravila Krooniliste Haigete Hooldekodu.
Ravila ühe kõrvlamõisatest – Saia karjamõisa Voose külas on uuesti üles ehitanud praegune omanik Hans Isküll.

[1] Harju Elu, 1974. 08. 06.
[2] Samas.
[3] Mothander, Carl. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu: Ilmamaa, 1997.

Fotod J. Vali kogust. Mõisa tagakülg. M.Nõmm, 08.08. 2003.

PIKVA MÕIS

Pikva mõisat mainitakse esmakordselt aastal 1725.[1] Peale 1727. aastat ostis mõisa kindral Hermann Jensen von Bohn, kelle abikaasa oli Katharina von Breven. Samal aastal osteti ka Alavere mõis. Kindral von Bohni poolt laenatud 3900 rubla moodustas lõviosa esimese eestkeelse "Piibli Raamatu" väljaandmis-kuludest.[2]Kuni 1816. aastani puuduvad mõisa kohta andmed. Samal 1816. a moodustasid Pikva, Alavere ja Jäneda mõis suurema Hermann Ludvig von Löwensternile kuulunud mõisatekompleksi. Kuna omanik sel aastal ka suri, läks kogu mõisamaa üle tema poeg Eduard von Löwensternile. Peamõisana kasutati peamiselt Alaveret, seega jäi Pikva viimasest majanduslikult ja juriidiliselt sõltuva kõrvalmõisa staatusesse. Seoses mitut laadi valdusõiguslike küsimustega ning keerukate pärilussidemete kaudu läks Alavere mõis koos Pikvaga mõnikümmend aastat hiljem Ungern-Sternbergide aadliperekonnale. 18. oktoobril 1849. a. määrati Pikva omaette päranditombuna Charlotte Baron von Ungern-Sternbergile, sündinud Belowile ja tema lastele. Alavere jäi ilma temast eraldatud Pikva ja Nõmbrata Gregor Baron von Ungern-Sternbergile. Nii oli saanud teoks varem ühtse ja tähelepandavalt suure Alavere jaotamine – tekkinud oli kaks peaaegu võrdse suurusega iseseisvat majanduslikku ja juriidilist tervikut.

Nn „pärismõisa” staatust Pikva esialgu siiski ei omandanud. Viimasest sõltusid aga mitmed õigused – näiteks ei olnud mõisal lubatud esialgu tegeleda tollal kõige tulusama majandusharu – viina põletamisega.
Charlotte Baron von Ungern-Sternbergi poeg esitas 1858. a. Eestimaa kubermangu
valitsusele taotluse anda Pikvale rüütlimõisa õigused, mis ka rahuldati.
1875. a. müüs Konstantin August Baron von Ungern-Sternberg mõisa Wolther Baron von Stackelbergile.
1884. a. eraldati mõisast Kaserahu poolmõis, mis jäi juba Harju-Jaani kihelkonda.[3] 1887. a. ostis Pikva Robert Georg Turmann – s. o. isik, keda kohapealsed elanikud veel praegu mäletavad jõuka ning ettevõtliku Tuuri härrana. Rohkem kui varem hakati nüüd tähelepanu pöörama mõisa majandusliku kandepinna tõstmisele. Mõningatel andmetel taotles just Robert Turmann mõisale viinapõletamise õiguse. Mõisa omanik elas talvel Tallinnas Lai 10 suures korteris. Laiendati mõisapõlde, pandi alus nuumhärgade kasvatamisele, tösteti lüpsikarjanduse ja aianduse taset. Rõhku pandi metsanduse kaubanduslikule osatähtsusele.
Pikva mõisnik oli Riisipere kõrtsmiku poeg, nimi oli varem Tiirman. Robert Turmani naine Sofie oli Perila mõisniku Pahleni tütar. Mõisahärra suri 1917. a. ja jätkas tema poeg Ernst, kes hakkas organiseerima juustu, saia, küünalde, seebi jm tootmist. Tal olid poed Alaveres, Pikval.
Ernst Turmann on kirjutanud raamatu „Pikva”, milles ta kirjeldab peale muude asjade ka elu Pikva mõisas: „Siin möödus turvalisena meie lapsepõlv kesk seisuslikult korrastatud maailma. Mõisamajanduses oli see hierarhia täpselt ja korraktselt paika pandud. Kõige tipus oli ülevaataja, keda meil kutsuti valitsejaks. Ka palavaima suveilmaga kandis ta kraed ja lipsu; see oli tõenäoliselt enamikus mõisates nii. /---/Jutt kõikide inimeste võrdsusest polnud meie kandis veel kuigi laialt levinud.
/Hoopis sobilikumaks pean heita pilku tagasi vanale korrale, nii nagu mina seda kogesin ja nagu ta mulle tookord enesestmõistetavana tundus. Meie vana kord oli tõenäoliselt sakraalse keskaegse ordo viimne jäänus, kus ülemkiht oli vastuvaidlematult Jumalast seatud. Usk ülemkihi sellisesse päritolusse tagas talle absoluutse autoriteedi. Polnud vaja tohutut hulka seadusi ja määrusi, millest kellelgi niikuinii ülevaadet poleks olnud, rääkimata sellest, et keegi neid järgida oleks suutnud. Põhimõtteliselt tunti vaid kümmet käsku. 1905. aasta tõi endaga kaasa meie seni nii kindlustatud maailma ootamatu kokkuvarisemise. Kõik muutus paugupealt. Too sügavalt juurdunud ja seni vaieldamatult Jumalast seatud kord pidi äkitselt kehtivuse kaotama ning asendatama millegi uue, tundmatu ja revolutsioonilisega. Vanaaja tüübile oli see täiesti mõistetamatu. /---/ Tuli põgeneda. Mu vanemadki olid tõmbunud linna varjule ning jõulusid, mis seekord polnud kuigi rõõmsad, pühitseti linnas. ”
1905. a. erilisi lõhkumisi ja põletamisi toime ei pandud. Mõisa kaitseks talumeeste vastu organiseeritud omakaitse, kes püssidega varustatult mõisat valvasid. 1919. a. suur osa mõisamaadest riigistati. Kompensatsiooniks osalemise eest Vabadussõjas, jäeti omanikule alles suurtalud ja osaliselt ka mõisahoonete kasutamisõigus. Ernst Turmann haldas mõisat 1926-1939-ndatel aastatel.
Alates Eesti vabariigi ajast kuni 1972. a. töötas mõisamajas kool.
Mõisahoonestuse varasemaid jälgi võib otsida 19. sajandi algusest. Võib arvata, et kõrvalmõisa keskuses puudus tollal veel esinduslikum mõisasüda. Mõisa muutumisega parunliku suguvõsa elupaigaks 1848. a. ehitati härrastemaja, laiendati ja täiendati uut hoonetega majanduskeskust ja rajati park. Kõige vanemaks osaks võib lugeda peahoone kõrgete võlvidega keldreid. 19. saj lõpul on peahoonet ümber ehitatud, hoone mõlematele otstele on tehtud juurdeehitused. Ilmselt ehitati sel ajal välja ka teine korrus. Arhitektuuris esineb juugendlikke stiilielemente.
Hoone tagafassaad kordab kõigis esifassaadi, ainult siin on keskmise madala hooneosa ees lai puitveranda. Interjööris on hästi säilinud tiibuksed, stukist rosett saali laes ja paljud ahjud-kaminad, väikesed puitkäimlad ruumi nurkades. Tänu uusehitiste puudumisele on puutumatuna säilinud mõisaaegne miljöö, tuntav on kooskõla pargi ja mõisaehitiste vahel. Päris mõisamaja ette, traditsioonilist muruväljakut piirates asetub aidahoone; kõrvale teenijatemaja ja hobuste tall.
1899. a. hindas F. Winkler Pikva mõisa aeda järgmiselt: „Nagu kõikjal, nii vajas ka siin viljapuud korrastamist. Elumaja übritseval alal on vaja ette võtta ümberkorraldused. Osa puid, mis aja jooksul ainult kõrgusesse kasvasid, ja palju aastaid kiratsesid, on tugeva lõikusega ergutatud paremini kasvama”.
Tahapoole jäänud viinavabrik lasti õhku 1941. a. mõni päev enne sakslaste tulekut. Pikva parki oli maetud saksa sõdureid, kes hiljem Maarjamaa kalmistule ümber maeti. Saksa ajal asus mõisas sõjaväehaigla.
Hiljem oli mõisas Alavere sovhoosi loomakasvatusosakond. Kui viimane Alaveresse üle viidi, jäi mõisahoone tühjaks. Külapoisid lõhkusid maja aknad. 1980-ndate algul tekkis Alavere kolhoosil plaan Pikva mõisa peahoone restaureerida. 1983. a. valmis projekt ning 1988. a. oli plaanis töödega alustada. Töö kalliduse tõttu aga jäi asi pooleli. Oli plaan rajada mõisa puhke- ja õppekompleks koos muuseumiga.
Praegu on mõis erakätes. Omanikuks on Mika Orava Soomest, kes on väga huvitatud Eesti mõisate ajaloost ning taastab Pikva peahoonet võimalikult originaalilähedaselt.

[1] Pikva mõis /Koost Ants Miidla. Käsikiri. Kehra vallavalitsus.
[2] Vaatamisväärsused. Anija vald. URL http://www.anija.ee/?id=646.
[3] Eesti ala mõisate register. Eesti ajalooarhiiv. URL http://www.eha.ee/frames.htm

Fotod J. Vali kogust. M. Nõmm, 08. 08. 2003.

PIKAVERE MÕIS

Esimesi teateid Pikavere mõisast on aastast 1446. Kuulus 1515-1641. a. Riesbieteritele. 1777. a. toimus ostumüügileping Karl Friedrich von Wachtmeisteri kui müüja ja leitnant Pieter von Baranhoffi kui ostja vahel. Rootsi krahv Wachtmeister oli 18. sajandil enne Baltikumi asumist läbi käinud kogu Idamere ruumi.[1] 1813. a. panditi mõis Heinrich Berens von Rautenfeldile, kes alates 1821. a. sai pärusomanikuks. 1883. a. ostis mõisa parun Konstantin von Taube.
Peahoone oli pikk ühekordne klassitsistlik kivihoone, mis Eesti Vabariigi ajal sai peale teise korruse. Likvideeritud on väikesed puitpalkongid esifassaadi tiibadelt ning suur puitveranda hoone tagaküljelt. Algne peahoone võib pärineda 19. saj I poolest.
Kõrvalhooneid on arvukalt, mõned seotud peahoonega, asudes pargi ääres. Tähtsamad meierei, kuivati, härjatall.

Aastatel 1824- 1832 töötas Pikavere mõisas kodu- ja kooliõpetajana keelemees Eduard Ahrens, kes pani aluse uuele kirjaviisile, milles toetub teatud määral soome keele eeskujule.[2]
Tsaarivõimu langemise järel jäi mõisahoone tühjaks. Vabanenud hoonet püüdis kohe kasutada kitsikuses töötavad hariduselu eestvedajad. 1918. a. alustatigi siin esmakordselt õppetööd. Kuna mõisa majapidamine oli jäänud laokile, anti see üle riigi pidamisele, kuni jagati välja vastloodud asundustaludele. 1919. a. mõis riigistati. 1920. a. asus kogu Pikavere kool mõisa peahoonesse.[3] 1930.-ndatel aastatel majandas endise mõisa 19-ha maad M. von zur Mühlen.
1939. a. mõisa peahoone ehitati ümber koolimajaks. Vaatamata kõigele, jätkus koolitöö ka sõja ajal. 1941. aasta suvel, kui hoonesse paigutati sõjaväelased, ründasid majas olevaid sakslasi vene pommitajad. Vaid õnn päästis uue, vastremonditud koolihoone. Pommid ei tabanud.
1997. a. teostati Pikavere põhikooli hoone remont – pandi uus katus ning ehitati uus peasissekäik. Nii peahoone kui park on heas seisukorras.

[1] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
[2] Harju Elu, 1981. XI-XII.
[3] Pikavere Põhikool. URL http://www.hot.ee/pikavere/

Fotod: J. Vali kogust. M. Nõmm, 08.08. 2003.

PAUNKÜLA MÕIS

Aastal 1417 andis ordumeister Siegfried Lander von Spanheim tulevase Paunküla mõisa maad Jacob Roennele.[1] Paunküla kui mõisa on esmakordseltselt mainitud 1493. aastal. Jacobi kaks pojapoega müüsid 1501. a. valdused rüütel Hermann Zoegele. Järgmise omaniku Andreas Dekeni tütar abiellus Johan Maydelliga, kes 1570. a. oli kaasosaline Toompea lossi vallutamisel. Rootsi ajal käis mõis käest kätte, kuni pärijaks sai Hans Heinrich von Tiesenhausen. 17. sajandi esimesel poolel eraldati Rooküla mõis. Pärast Põhjasõda tulid Paunkülla perekonnad von Delwigid ja von Kuhlbarsid. Mõisal oli mitu karjamõisat: Silmsi, Kiruvere, Liebwerthi ja Vahetüki..
Ajavahemikus 1750-1754 omasid mõisat Hagemeisterite suguvõsa, kelle esindaja Nikolaus Christopher (1747-1804) avaldas Riias oma luulekogu. Nimetatud perekonnale jäi mõis 1919. aastani, kui rentnikuks sai Julius von Hagemeister.

Talude päriseksostmine algas Paunkülas küllaltki vaevaliselt. Mõisnik müünud algul vaid mõne talu, et käsk täidetud saaks.
Suured rahutused kaasnesid 1905. a. sündmustega, kui mässajad 19. sajandi algul ehitatud klassitsistliku peahoone maha põletasid.
Kõue valla esimene kool asutati Paunküla mõisas, sest mõisnik Karl Gustav Hagemeister oli haridusesõbralik mõisnik.
Mõisahoonet on mitu korda ümber ehitatud. Pärast viimast ümberehitust sai mõis historitsistliku ilme, teine korrus lisati 1950-ndail aastail. Sisekujunduses on säilinud juugendstiilis kamin. Fassaadi sammaste järjestus oli sellistele hoonetele tüüpiline. Lätis võib kohata samasuguseid arhitekt Christoph Haberland poolt kujundatutena.[2]
1948. aastast tegutseb mõisa peahoones Paunküla hooldekodu. Arhitekt Paul Aarmanni kavandi järgi tehti ümberehitusi veel 1975. a., et hoone sobiks paremini hooldekodu vajadustele. Asutusel on praegu loodud sidemed kunagise mõisaomaniku sugulastega, kes elavad Saksamaal. Koostöös Kanada saatkonnaga on majja muretsetud lift. Pirita jõe äärse ansambli taustaks on vabakujuline park. Pargi suurus 6,4 ha. Esiväljak on liigendatud suure ringteega, kuhu suundub maanteel pikem lehtpuuallee. Tee läbib graniittulpadega värava. Peahoone tagakülg oli laialt avatud Pirita jõele. 1899. a andis F. Winkler aiale hinnangu: „Olemasolev suur viljapuuaed on arvatavasti juba eelmisel sajandil rajatud. Kahjuks näivad viljapuud põhjavee läbi kannatavat. Ma lasin seepärast osa ümber istutada küngastele. Vanemad puud on harvendatud. Olemasolevad lillepeenrad lasin ma sel suvel proua Hagemeisteri soovil, kes on suur lillede sõber, täielikult ümber teha, sest nad olid aednikul ebaõnnestunud. Olemasolevale külmkasvumajale ehitati juurde väike soe maja.”
Palju kõrvalhooneid, neist osa moodustavad peahoonega ansambliliselt seotud rühma.

[1] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.
[2] Neuschäffer, Hubertus. Schlösser und Herrenhäuser in Estland. Sine Loco, 1993.

Fotod: Pirang, H „Das baltische Herrenhaus.Teil 3”. S. Saulep

PALVERE MÕIS

1469. a. on esimesed teated Ravila mõisast ja Palvere on sellest ajast olnud Ravila mõisa osa (kõrvalmõis).
Omanikud olid küll lähedased sugulased, aga Ravila omanik ei vallanud Palveret. Nii oli ka pärast 1666. aastat, mil Palveret on ametlikult nimetatud Ravila kõrvalmõisaks. 1766. a. sai Palvere mõisa omanikuks krahv Karl von Mannteuffel, kes ostis mõisa oma naisevennalt. Kaks aastat hiljem – 1768 – ostis ta ka Ravila oma naise teiselt vennalt. Palvere jäi mõisakeskusest kõrvale. 19. sajandi algul rentis mõisat kubermanguvalitsuse nõunik Rosen.[1] Ravila abimajandina püsis mõis kuni aastani 1874. Siis saadeti Palveresse Ravila küla elanikud, kelle vahel mõis jagati taludeks. Ka Ravila kool toodi mõisa peahoonesse. Samas asusid ka Ravila mõisa kogukonna- ehk vallavalitsus. Hoone põletati 1905. a. karistussalga poolt, kellele jagas juhtnööre Ravila mõisaproua. 1909. a. valmis uus koolihoone põletatud hoone varematele.
Peahoone oli ühekordne keskmise suurusega maakivihoone, mille müürid laotud puhta vuugiga lõhutud maakividest. Hoonele on 1970- ndatel rajatud silikaattellistest teine korrus ning lisatud väikesi juurdeehitusi. Algne ehitus võib pärineda 20. saj algusest või sajandivahetusest. Kõrvalhooneist säilinud vaid väike akendeta maakiviait. Park oli väike, aimata võib puuderidu ja aeda.

[1] Kahk, Juhan. Rahutused ja reformid. Tallinn, 1961. Lk. 462.

Foto: M. Nõmm. 08.08. 2003.

ORU MÕIS

Oru küla on olnud 13. sajandi esimesest poolest alates Taani kuninga vasalli Leo de Reno ja tema pärijate valduses.[1] Nad hindasid seda mõisa nii tähtsaks, et lisasid oma perekonnanimele de Orghys, pannes nii aluse Orgese aadlisuguvõsale. 1477. a. liideti Oru mõisa maad Tuhala mõisa külge.
Oru mõisa (Orgelhof, Orrenhof) kohta on kirjalikke andmeid aastast 1470. Praegusesse asukohta rajati mõis 17. sajandi algul. Tegemist oli I a-t. muistse asulakohaga, mis jääb mõisa ees oleva tiigi lähedusse. Enne mõisa rajamist kuulus Oru vabadele talupoegadele. Oru mõisa alla kuulusid Laastu karjamõis ja Kämbla ning Nõrava küla. 1663. a. oli Oru mõis koos Kämbla ja Nõrava külaga Tuhalast eraldunud.
1814. a. pantis Magnus von Reutern mõisa krahv Dietrich Stenbockile, kuid ostis selle 7 aasta pärast tagasi ning pantis 1827. a. Eestimaa Meriinolammaste Kasvatuse a/ü-le.[2] 1838. a. ostis see Oru päriseks ja müüs 1842. a. edasi Alexander von Brevernile. Kõrvale rajati ka põllutöökool. (Selle koolihoone müürid lammutati 1967. a.). 1858. a. ja 1871. a vahel mõisastati Kämbla küla põllumaa juurdesaamiseks. Elanikud aeti oma kodudest välja.
1882. a. ostis Oru mõisa August von Kotzebue üks poegadest, diplomaat ja kirjanik Wilhelm von Kotzebue.
Oru mõisa härrastemaja taastati pärast 1905. a. põlengut juba järgmisel aastal. Mitmesaja aasta vanustele müüridele ehitati peale teine korrus. 1913. a. ostis mõisa Hans von Lilienfeld-Toal. Samal aastal liideti mõis Tuhala fideikomissiga.

1921. a. võõrandas Eesti Vabariik Oru mõisa von Lilienfeld-Toalide suguvõsalt. Peale seda kasutati mõisa saali kooskäimiseks. Lähestikku asunud Tuhala, Tammiku ja Oru vallakooli liitumise tulemusena sai kooli uueks asukohaks 1921. a. Oru mõisa ruumikas härrastemaja. Tuhala, praegune Oru kool paiknes mõisa peahoones kuni 1987. aastani, mil Orus valmis uus koolihoone.
1928. a. asutati Oru mõisa ka Tuhala rahvamaja. Mõisa peahoonesse jäi see aastani 1967, mil valmis uus kultuurimaja.
Alates 1921. aastast on mõisa peahoones asunud:
1921- 1987 Tuhala, praegune Oru kool
1925- 1939 Tuhala vallavalitsus koos kohtusaali ja kartsaruumidega
alates 1925. a. Tuhala valla raamatukogu
1928- 1968 Tuhala rahvamaja
1944. a. märtsist septembrini lastekodu pärast Tallinna pommitamist peavarjuta jäänud lastele
1949. a. asutati mõisahoones ümbruskonna esimene kolhoos
1995. a. alustas rahvamaja taas Oru mõisas, kus asub ka kohalik raamatukogu ja tervishoiupunkt
Mõisapargis väärivad tähelepanu kaks mitmesaja-aastast pärna tiigi kaldal.
Peahoone on säilinud enam-vähem algkujul. Ka mitmed kõrvalhooned on ümberehitatult säilinud.

[1] Talioja, Ants. Tuhala. Tallinn: Maalehe Raamat, 1999.
[2] Harjumaa mõisad /Koost Eesti Ajalooarhiiv. Käsikiri. Harjumaa Muuseum.

Fotod: J. Vali kogust. M. Nõmm. 08.08. 2003.