KOSE-UUEMÕISA MÕIS












Esimest korda on Kose-Uuemõisat kirjalikult mainitud 1341. aastal Nova Curia nime all.[1] Rajatud oli kindlustatud tugipunkt, mis etendas olulist osa ka järgnevatel sajanditel. Kose-Uuemõisa on üks vanemaid mõisaid Eestis. Arndti kroonika andmetel põletati siinne vasallielamu Liivi sõja ajal 1560. a. 14. ja 15. sajandist andmed mõisa kohta puuduvad. 15. sajandi teisel poolel kuulus mõis Taubedele ja oli 16. sajandiks välja ehitatud tugeva rüütlimõisana. Mõisa keskuses oli kindlustatud elamu koos teiste kaitseehitistega, mis võimaldasid edukalt tagasi tõrjuda väiksemate väesalkade kallaletunge. Liivi sõja ajal kannatasid Kose-Uuemõisa ja selle ümbrus korduvalt venelaste ja mõisameeste rüüsteretkede läbi. Vene väed vallutasid mõisa 1573. a. Selle omanik Arent Taube hukati Paides ning mõisast jäid järele vaid varemed. Mõis taastati alles 17. sajandil peale Rootsi-Poola sõdade lõppu. Sama sajandi keskpaigas eraldati Kose –Uuemõisast Aruvalla mõis.
1622. a. müüs R. von Taube Kose-Uuemõisa oma sugulasele Johann von Rechenbergile, kellelt mõis läks naisliini pidi päranduse teel ligemale kaheks sajandiks Tiesenhausenite valdusse. Nende ajal oli mõisal juba Leva, Kirimäe ja Aruvalla karjamõisad. Talupoegade kohtlemisel ja nende rõhumisel ületasid Tiesenhausenid jõhkruse ja julmuse poolest teisi ümberkaudseid mõisnikke.
1805. a. toimus Kose-Uuesmõisas üks suuremaid talupoegade vastuhakke – Kose-Uuemõisa sõda.
1832. a. külastasid Kose-Uuemõisat tsaar Nikolai alaealised tütred, kelle auks korraldas Eestimaa rüütelkond mõisas suure talgupeo.
1834. a. müüsid Tiesenhausenid Kose-Uuemõisa Wilhelm von Straelbornile ja see omakorda 1850. a. 17-aastasele Peterburi sakslasele Natalie-Caroline Uexküllile (neiupõlvenimega Harder). Tema ajal ehitati Kose-Uuemõisa eeskujulikult välja. Kauniks ehitiseks sai Uexküllide matusekabel. Mõisaga tegelesid Uexküllid vähe. Kui 19. ja 20. sajandi vahetuseks oli paljudes mõisates suur osa taludest päriseks ostetud, siis Kose-Uuemõisas valitsesid ikka renditalud. Ometi olid nad eestisõbralikud ja suured kunstihuvilised. Woldemar Uexkülli raamatukogu oli üks suuremaid Eestimaa mõisates, selles oli 9500 köidet.
1905. a. purustas ligi 100-pealine talupoja salk mõisa viinavabriku seadmed ja härrastemajas lõhuti parunite mööblit. Tulekahju hoones suutsid teenijad aga kustutada.
1911. a. suri Natalie Uexküll ja mõisaomanikuks sai tema poeg Woldemar.

Pärast mõisate võõrandamist jagati Kose-Uuemõisa maad talupoegade vahel ja mõisa asus 1922. a. Kuivajõe algkool. Seal püsis kool 1928. aastani, mil see viidi tagasi Kuivajõele. Mõisakeskus jagati kaheks, millest üks osa jäi esialgu Uexküllidele. Mõisaomaniku Woldemari volinikust poeg Heinrich sai osa mõisat rendile 1920-1923. a. Pärast rendilepingu lõppemist läks see osa mõisast põllutööministeeriumi kompetentsi. 1930. aastatel omandas selle osa Kose-Uuemõisat Tallinna vabrikant Are, kes rajas mõisaaegsetesse hoonetesse väikesed tööstusettevõtted. Härrastemaja ja park läks riigile ja anti valla käsutusse. 1937. a. võttis punakaardisalk raamatupidamisdokumentide järgi mõisa üle. Tegemist oli Eesti esimese üle võetud mõisaga. Peale seda külastas mõisat Jaan Anvelt, kes rahvale kõne pidas.
Enne mõisasse jõudmist tuleb läbida auväravad: kahele poole teed on paigutatud graniitobeliskid. Siitmaalt algas idülliline mõisamaailm. Romantilise mulje jätab park avatud muruväljakute, kontrastselt paigutatud puudegruppide ning piki jõeäärset parkmetsa sügaviku suunduva allega, mis on suurejoonelisemaid Eestis. Park on suur, hõlmates 26,7 ha. Suurem osa sellest on tegu looduslikust metsast väljakujundatud Pirita jõeäärse puistuga. Mõisasüdamik asub poolsaarekujulisel neemikul Pirita jõe käärus. Peahoone ette jääb suur avatud väljak, mis raamitud ringteega. Peahoone tagaküljel asub tiik ning selle taga varemeis palmimaja. 1899. a. Eestimaa Aiandusseltsi instruktori Friedrich Winkleri poolt läbiviidud mõisaparkide ja –aedade ülevaade hõlmas ka mitut Kose kihelkonna mõisa.[2] Kose-Uuemõisa park sai järgmise hinnangu: „Selle mõisa pargid omavad õiguse ja kuulsuse olla meie provintsi parimad. Haljasalade hooldamisele pööratakse palju tähelepanu. Laitmatult hooldatud suured vaippeenrad on tänavu minu ettepanekul täiendatud õitsvate taimedega. Ka istutati ilus kollektsioon kõrgetüvelisi roose. Suured kasvumajad on heade taimedega. Viinamarjamajad annavad igal aastal head saaki. Väga noored pessikupuud kasvavad liig puiseks. Siin mööduvad enne mitmed aastad, kui need puud saavad vajaliku saagikuse. Rikkaliku lubja ja ehitusprahi lisamisega saadakse seda üsna kiiresti. Suures viljapuuaias algavad sügisel korrastustööd.”
Pargi lõpus, härrastemajast tubli jalutuskäigu kaugusel asub kaunis neogooti stiilis 1905. a. ehitatud matusekabel, mille frontoonile on lisatud omanike – von Uexküllide meisterlikus töötluses raidkivivapp. Kose-Uuemõisa härrastemajas liituvad üldiselt klassitsistlikule arhitektuurile üksikud uusrenessanlikud detailid. Esiküljel markeeris peasissepääsu metallpostidele toetuva varikatusega graniitplokkidest trepp. Esindusruumidele lisasid varem pidulikkust ornamentaalsed laemaalingud (praegu säilinud vaid saalis), vanematel interjöörifotodel on näha stiilset mööblit, kips- ja marmorskulptuure jm. Mõisaansambli keskel asuv hilisklassitsistlik härrastemaja valmis 1850-ndate keskpaiku. Tõenäoliseks tuleb pidada, et hoone keskne korpus on ehitatud vana hoone baasil, milles on oletatud väga vanu ehitusosi (17. saj või veel varasem).[3]
Kõrvalhooneid omas mõis suurel arvul, kuid nad on enamikus lammutatud, osa ümber ehitatud. Valitsejamaja ees asusid varem dekoratiivne metallist ehisvaas ja laternapostid.[4]
Peale Kuivajõe algkooli töötas mõisas mõnda aega täienduskool ja peeti kursusi. 1931. a. läks see osa mõisast Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Sisemisjoni Seltsile. Esialgse plaani kohaselt loodi asutus nn langenud naistele, “kelle koduks oli olnud linnatänav ja öömaja vangla” – Kose-Uuemõisa Naistöökodu. 1933. a moodustati Kose-Uuemõisa vanemliku hoolduseta jäänud tütarlaste kodu, mis tegutses 1940. aastani, mil Nõukogude okupandid keelasid Sisemisjoni Seltsi tegevuse. Vahepeal seisis suur härrastemaja tühjana, siit käisid läbi sõjaväeosad ja maja lõhkusid kohalikud elanikud.
1943. a. kevadel asutati Kose-Uuemõisas vaimse alaarenguga laste õpetamiseks Kosejõe Koolkodu. Selle asutajaks oli Eesti üks esimesi tunnustatud defektolooge Hugo Valma. Lagunenud ja lõhutud maja kordategemine võttis aega. Tänaseks on saanud sellest
euroopalik õppeasutus erivajadustega laste õpetamiseks – Kosejõe Kool.
1970. a. avati mõisahoones koolile kuuluv Kose-Uuemõisa koduloomuuseum.

[1] Voll, Helve. Kose, Kose-Uuemõisa, Ravila. Tallinn: Maalehe Raamat, 2002.
[2] Winkler, F. Aruanne Eestimaa Aiandusseltsi instruktori F. Winkleri tegevusest. Tallinn, 1978.
[3] Rannik, V. Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade: Harju rajoon. Tallinn, 1978. Eesti Muinsuskaitse arhiiv.
[4] Maiste, J. Eestimaa mõisad. Tallinn, 1996. Lk 379.
Fotod J. Vali kogust. 1911. M. Nõmm, 08.08. 2003.

No comments:

Post a Comment

Post a Comment