TUHALA MÕIS

Esmakordselt on Tuhala mõisa mainitud 1468. aastal. 1511. aastal läksid Tuhala mõisa alad Juuru alt Kose kihelkonna külge. Alates 1517. a. kuulus Delwigitele. 1666. aastaks olid Oru ja Tammiku mõis Tuhalast lahku löönud ja omaette pärusmõisateks saanud. 1858. a asutati Tuhala mõisa piires samanimeline vald.
1693. a. oli Tuhala mõis läinud ligi kaheks sajandiks krahv Mellinide suguvõsa kätte, olles eelnevalt 17 aastat kuulunud Hans von Wrangellile. Tuhala talude koormised olid tollal kõige suuremad Kose kihelkonnas.

Tuhala mõis oli omal ajal teistest mitmes suhtes ees. Autobiograafias 1803. a. märgib Tuhalast pärit krahv Ludvig August Mellin järgmist: “Tuhala talupojad on oma kombelisuses, jõukuses ja hariduses teistest talupoegadest terve sajandi võrra ette jõudnud, ilma et sellest kuni praeguse ajani mingeid kahjulikke tagajärgi oleks tekkinud, mida omavoli ja privileegide kaitsjad nii väga kardavad ja ennustada tahavad.”
1863. a. sai Tuhala mõisa uueks omanikuks Paul von Lilienfeld-Toal, kes oli 1858. a. abiellunud Tuhala mõisniku krahv Ernst Mellini tütre Karolinega.
1881. a. valminud Tuhala loss oli üks ilusamaid mõisahooneid Harjumaal. Mõisasüda oli mahukas, suurejooneline ja stiilne klassitsistlik kompleks. Hoone peafassaadiks oli harvaesinevalt kujundatud hoone esisele väljakule suunatud kitsas otsakülg.
Lossi teisel poolel asendas kahekorruselise hoone katust ujumisbassein, mis lammutati 1970. aastal. Basseini põhjaks oli teise korruse võlvitud lagi, mida kattis tugev klaasjas betoonkiht. Betoonist basseini sees oli omakorda suur tinavann. Vesi pumbati basseini jõest. Äravoolu tarvis oli lossi otsaseina ehitatud kanalid.
Enamiku siinsete mõisahoonete ehitusel kasutati kohaliku tellisetehase kive. Stiilsetest hoonetest, mis veel säilinud, väärivad tähelepanu pikad kivist tallid, valitsejamaja ja tarekuivati. Mõisa barokse peahoone juurde kujundati samas stiilis lossipark. Park oli suur kuni 10 ha. Koosneb kahest osast.
Vanema osa moodustab peahoone küljele ja taha jääv jõest ja kivimüürist piiratud 5- ha suurune pargiala. Peahoone taga asus maakiviga vooderdatud terrassidena poolkaarekujuline jõekäär, milles saar. Vaba piirjoonega väljakud asusid külgfassaadil ning jõeäärses tagaservas. Sajandivahetusel rajati lisaks Lossipargile vabas stiilis Suurpark, kus on pisikestest allikatest toituvad tiigid. Pargi äärel oli suur ja rikkaliku kujundusega talveaed-triiphoone, mille keskel paiknes kellatorn. Pargis asus hilisemal ajal pioneerilaager.
Parki läbib suurvee aegu veerikas Tuhala jõgi, mis suubub pargist Pirita jõkke. Paisjärv rajati mõisa südamesse vahetult enne lossi ehitamist. Selle süvend kaevati käsitsi. Kahte pargiosa lahutab maantee. Maanteelt viib kitsas tee Tuhala mõisa jahilossi (ehit. 1900.a.), mis praegugi püsib oma kohal Pirita jõe kaldal. Hoonet hüütakse Tondilossiks.
Tuhala pärishärra krahv Carl Johann Mellini (1707-1775) auks nimetati Tuhala kirik (ehit. 1775-77) Tuhala Kaarli kirikuks. 1864. a. ehitati krahv Mellinide ja von Lilienfeld-Toalide ühine matusekabel. 1913. a. kinkis Tuhala mõisaomaniku Hans von Lilienfeld-Toali eestkostja Ernst von Lilienfeld kiriku ühes kalmistuga Kose kogudusele. Kabeli seinal on avatud senaatori ja sotsioloogi Paul von Lilienfel-Toali mälestustahvel.
Ludvig August von Mellin (1754-1835). Sajandivahetusel asutati mõisas väikeste laste kool, kus eelkooliealisi moonakalapsi talvel lugema õpetati. Samasugune kooli asus ka Kose- Uuemõisas.
Alates 1863. aastast oli Tuhala mõisa omanik Paul von Lilienfeld (1829- 1903). Vastu tulles vastse mõisaomaniku ja tema naise taotlusele, otsustas senat 1883. a. lubada neil ja nende järeltulevatel põlvedel lisada oma perekonnanimele von Lilienfeld nimi Toal. Taotlus oli ajendatud abikaasade headest Tuhala mälestustest. Paul von Lilienfeld- Toal oli moodsa sotsioloogia rajajaid Euroopas, kelle elutöö ilmus viieköitelise koguteosena aastatel 1873- 1881. 1895. a. sai temast Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi asepresident Pariisis.
1905. a. sündmuste ajal sai loss tugevasti kannatada, kuid selles elati 1935. aastani. Seejärel otsustas tolleaegne omanik Aleksander Pärt lossi maha müüa. Tallinnas ehitati parajasti nn. Urla maja (Pärnu mnt 6) Musumäe lähedusse. Tuhala lossi müürikivid müüdigi selle ehituse tarvis, üks sent tükk. Tellised olid kohalikus tellisetehases valmistatud. Nii nagu tellised, oli ka lossi ehitusel kasutatud mört nii kvaliteetne, et osa telliseid polnud lammutamisel võimalik üksteisest lahutada.
Tuhalas hakati talusid müüma alles 1911. a. Mõisaomanik Lilienfeld ähvardanud talumehi, et kui need ei osta, müüb võõrastele maha.[1]
Pärast Veebruarirevolutsiooni jätkus eesti kodanluse majanduslike positsioonide konsolideerumine.[2] Ajakirjanduses ilmus üsna pidevalt teateid ühe või teise suurema kinnisvara üleminekust tärkava rahvusliku suurkodanluse esindajaile. Juunis 1917 müüs parun Taube Tuhala koos Pahkla mõisaga 550 000 rubla eest endise Tallinna maalermeistri ja limonaadivabriku omanikulr Liendemannile.[3]
Pärast mõisate võõrandamist toimusid Tuhala mõisasaalis ja triiphoones erinevate
seltside üritused.
Peahoonest on hoonest säilinud üksnes tema tagaosa müürid umbes ühe kolmandiku hoone pikkuse ulatuses. Hoone esimesest kahest kolmandikust on säilinud vaid rohtunud ja võssa kasvanud vundament. Suurejooneline ansambel on halvasti välja loetav, sest mõisasüdame planeeringut ja teede asukohta on suuresti muudetud. Peahoone ees asuv auring on hilisema taraga poolitatud ning osa hoone ees asunud väljakust on kasutusel on kasutusel peenramaana.

[1] Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnas / Leida Otsa kogutud mälestused 1931. a. Käsikiri. Ardu raamatukogu.
[2] Karma, Otto. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis. Tallinn : Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1963.
[3] Tallinna Teataja, 20. 06. 1917.

Fotod J. Vali kogust. M. Nõmm 04.01. 2004.