Ravila nimetus võib tuleneda tema peremehest vasall Ravelicke sugukonnast, kelle halduses oli Ravila ja selle lähim ümbrus 1318-1449.[1] Ravila mõisat on esmakordselt mainitud 1469. aastal. Enne seda aastat oli vasallmõisaks Ravilast 1,5 km Kose pool Pirita jõe ääres Mägise (Maechius, Meks). Siit ka Ravila saksakeelne nimetus Meks. Ravila muutus keskuseks, sinna kerkis uus suurem härrastemaja ja jõekaldale rajati park.
Mõisa keskuses oli mitu hoonet ja vesiveski. 15. sajandil läksid siinsed vabad maad Pirita kloostrile ja mõis kolis oma praegusesse asukohta. Mägise jäeti maha.
1527. a. kuulus Ravila Rosenitele. 1592. a. läks mõis pärimise teel Johann von Uexküllile. Uexküllidele jäi mõis 1701. aastani, siis läks pärimise teel Georg von Detloffile. 1768. a. müüs Woldemar von Detloff mõisa oma õemehele krahv Karl von Mannteuffelile.
Sel ajal töötas Ravila mõisas klaasiahi ning kaks suurt vesiveskit. 18. sajandi I poolel ehitati Ravilasse uus suur barokne härrastemaja ja rajati park, mis on säilinud tänaseni.
1770-1780. a. töötas Voosel Napu talu lähedal klaasikoda.
Kahtlemata on Ravila mõisa omanikest keskseim kuju Karl Mannteuffeli poeg Peter August Friedrich von Mannteuffel (1768- 1842), kes päris mõisa 11-aastaselt. Oma tegudega sai ta ümberkaudsetelt hüüdnimeks “hull krahv”. See tugeva kondi ja kasvuga krahv Peter, suur lõbunautija unustas taluinimestega kokku puutudes oma seisuse ja käitus nendega kui omasugustega. Ta tahtis olla esimene lendur, aga see lõppes maandumisega kapsaaeda.[2]
Pärast krahvi surma 1842. a. päris mõisa tema poeg Karl, kelle aga 1849. a. tappis Pariisis üks röövmõrtsukas. Nüüd läks mõis tema õele Elisele ja tema abikaasa Paul von Kotzebuele. 1873.- 1874. aastal kaotati suur Ravila küla ja põllud läksid mõisale. Elanikud suunati Palvere karjamõisa. Selle läbi muutus Ravila üheks suuremaks mõisaks Harjumaal.
Kotzebue ajal ehitati mõisahoone ja pargi kaunistamiseks härrastemaja pargipoolsesse külge massiivne raudkivist trepp, mis valmistati Soomes. 19. sajandi lõpus ehitati Ravilasse raudkividest karjakastell, kus asus tõllakuur, hoiti nuumhärgi, hobuseid ja osa mõisa karjast. 1854-1855. aastal paiknes mõisas tol ajal suurim apteek Eestis, mis oli Tallinnast evakueeritud Krimmi sõja ajal.
Pärast Paul von Kotzebue surma 1884. a. läks Ravila mõis pärimise teel krahvinna Aleksandrine Kotzebue-Pilar von Pilchau kaudu uuele suguvõsale – Pilar von Pilchaudele. Rootsi päritolu Tohisoo mõisa omanik Carl Mothander oma raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased” kirjutab:[3] „/---/proua Alexandra von Harpe, sündinud krahvinna Pilar-Kotzebue, kogu Tallinna „Bibka”, nagu teda kutsuti tema tohutu suures sõpraderingis,/---/oli üle Tallinna kuulus kuju, mitte ainult seltskonnaelus, vaid ka kõikjal tänavatel ja turgudel, kõikides rahvakihtides./---/Proua Bibka perekond oli kuulunud kogu Venemaa rikkaimate suguvõsade hulka. Tema emaema, pärimustes surematu vana krahvinna Elisabet Pilar-Kotzebue oli pärinud isalt [Alexander von Kotzebue] 16 rüütlimõist Eestimaal. Lesena asus ta koos laste ja lastelastega elama Ravilasse./---/Ravilas elati suurejoonelist elu, kuid lapsi kasvatati karmi käega.” Bibka abiellus Habaja mõisnikupoja Hermann von Harpega.
1905. a. mõis lõhuti ja põletati. Sellest säilis vaid graniitplokkidest vabatrepp aiafassaadil. 1907. a. müüdi alles esimesed talud, sest Ravila oli majoraatmõis. 1908. a. laskis mõisnik põlenud häärberi kohale ehitada uue, veidi väiksema, aga õhulisema härrastemaja.
Kõrvalhooneid on mõisal väga palju. Nad on osaliselt seotud esiväljaku piires peahoonega, osalt aga mõisasüdant läbivate maanteede ääres iseseisvate reeglipäraste rühmadena. Peahoone kõrval asus „suvemõis”. Oli ka pseudogooti ja klassitsistlike motiividega aednikumaja- triiphoone-talveaed ning vesiveskid. Park on 13,4 ha ja kolmeosaline: regulaarne esiväljak, pargiala peahoone taga ja seda tagaküljel piirav pargimets. Esiväljaku moodustab ringteega haaratud peaaegu lage muruala. Ettesõidutee oli ääristatud madalate graniittulpadega. Hoone tagune park laskub kuni Pirita jõeni. Peahoone teagune on avatud väljakuks, kus varem paiknes treppidega seotud ringtee suure vaasiga keskel. Väljaku lõpetab tiik, mis lookleva kanaliga on üheduses teise tiigiga.
1899. a aia-aruandes märgib F. Winkler: „Mitte vähem ilusad kui Kose-Uuemõisal, on proua krahvinna Kotzebuele kuuluva Ravila mõisa haljasalad. Laiaulatuslikud pargialad on hästi hooldatud. Et aga kõik puuderühmad on ümbritsetud pügatud enelahekiga, seda ei saa üksiki maastikuarhitekt heaks kiita, sest üldmulje on nende pikkade pöetud ümbruse tõttu väga häiritud. Mõõdukalt väike viljapuuaed tuleks meie seltsi poolt soovitatud sortidega laiendada. Suur ja väga heas olukorras on 5-osalised kasvumajad. Siin on aednikul võimalus igal alal oma teadmisi proovida. Lillealad, mis tänavu palju soovida jätavad, muutuvad lähemail aastail paremaks ühe uue vanema aedniku ametisse võtmisega. Soovitav on, et vaippeenarde kõrval ka meie paremad õistaimed rikkalikku kasutust leiaksid”.
1917. a. moodustati mõisatöölistest punakaardisalk, kes võttis valitsejalt mõisa üle.
Mõisate võõrandamisel jagati põllud asunikutaludeks, kuid osa mõisasüdamest jäi siiski mõisniku järglasele paruness Contesse`ile mitmeks aastaks. Viimane suvitas mõisas kuni 30-ndate keskpaigani. Eesti esimesel iseseisvusajal töötas Ravila mõisas üheaastane rahvaülikool, kus õpetati kõiki talutöid. Õppetöö toimus ainult talvel. 1936. a. avati valitsejamajas aianduskool. Teise maailamsõja ajal oli mõis tühi. Mõnda aega paiknes seal Saksa õppekomando. Pärast sõda, nõukogude võimu ajal, tegutses 1948-1958. a. mõisa peahoones põllumajandustehnikum. Mõisas oli Ravila eliitseemne-kasvatussovhoosi, hiljem kolhoosi keskus. Praegu on mõisas Ravila Krooniliste Haigete Hooldekodu.
Ravila ühe kõrvlamõisatest – Saia karjamõisa Voose külas on uuesti üles ehitanud praegune omanik Hans Isküll.
[1] Harju Elu, 1974. 08. 06.
[2] Samas.
[3] Mothander, Carl. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu: Ilmamaa, 1997.
Mõisa keskuses oli mitu hoonet ja vesiveski. 15. sajandil läksid siinsed vabad maad Pirita kloostrile ja mõis kolis oma praegusesse asukohta. Mägise jäeti maha.
1527. a. kuulus Ravila Rosenitele. 1592. a. läks mõis pärimise teel Johann von Uexküllile. Uexküllidele jäi mõis 1701. aastani, siis läks pärimise teel Georg von Detloffile. 1768. a. müüs Woldemar von Detloff mõisa oma õemehele krahv Karl von Mannteuffelile.
Sel ajal töötas Ravila mõisas klaasiahi ning kaks suurt vesiveskit. 18. sajandi I poolel ehitati Ravilasse uus suur barokne härrastemaja ja rajati park, mis on säilinud tänaseni.
1770-1780. a. töötas Voosel Napu talu lähedal klaasikoda.
Kahtlemata on Ravila mõisa omanikest keskseim kuju Karl Mannteuffeli poeg Peter August Friedrich von Mannteuffel (1768- 1842), kes päris mõisa 11-aastaselt. Oma tegudega sai ta ümberkaudsetelt hüüdnimeks “hull krahv”. See tugeva kondi ja kasvuga krahv Peter, suur lõbunautija unustas taluinimestega kokku puutudes oma seisuse ja käitus nendega kui omasugustega. Ta tahtis olla esimene lendur, aga see lõppes maandumisega kapsaaeda.[2]
Pärast krahvi surma 1842. a. päris mõisa tema poeg Karl, kelle aga 1849. a. tappis Pariisis üks röövmõrtsukas. Nüüd läks mõis tema õele Elisele ja tema abikaasa Paul von Kotzebuele. 1873.- 1874. aastal kaotati suur Ravila küla ja põllud läksid mõisale. Elanikud suunati Palvere karjamõisa. Selle läbi muutus Ravila üheks suuremaks mõisaks Harjumaal.
Kotzebue ajal ehitati mõisahoone ja pargi kaunistamiseks härrastemaja pargipoolsesse külge massiivne raudkivist trepp, mis valmistati Soomes. 19. sajandi lõpus ehitati Ravilasse raudkividest karjakastell, kus asus tõllakuur, hoiti nuumhärgi, hobuseid ja osa mõisa karjast. 1854-1855. aastal paiknes mõisas tol ajal suurim apteek Eestis, mis oli Tallinnast evakueeritud Krimmi sõja ajal.
Pärast Paul von Kotzebue surma 1884. a. läks Ravila mõis pärimise teel krahvinna Aleksandrine Kotzebue-Pilar von Pilchau kaudu uuele suguvõsale – Pilar von Pilchaudele. Rootsi päritolu Tohisoo mõisa omanik Carl Mothander oma raamatus „Parunid, eestlased ja enamlased” kirjutab:[3] „/---/proua Alexandra von Harpe, sündinud krahvinna Pilar-Kotzebue, kogu Tallinna „Bibka”, nagu teda kutsuti tema tohutu suures sõpraderingis,/---/oli üle Tallinna kuulus kuju, mitte ainult seltskonnaelus, vaid ka kõikjal tänavatel ja turgudel, kõikides rahvakihtides./---/Proua Bibka perekond oli kuulunud kogu Venemaa rikkaimate suguvõsade hulka. Tema emaema, pärimustes surematu vana krahvinna Elisabet Pilar-Kotzebue oli pärinud isalt [Alexander von Kotzebue] 16 rüütlimõist Eestimaal. Lesena asus ta koos laste ja lastelastega elama Ravilasse./---/Ravilas elati suurejoonelist elu, kuid lapsi kasvatati karmi käega.” Bibka abiellus Habaja mõisnikupoja Hermann von Harpega.
1905. a. mõis lõhuti ja põletati. Sellest säilis vaid graniitplokkidest vabatrepp aiafassaadil. 1907. a. müüdi alles esimesed talud, sest Ravila oli majoraatmõis. 1908. a. laskis mõisnik põlenud häärberi kohale ehitada uue, veidi väiksema, aga õhulisema härrastemaja.
Kõrvalhooneid on mõisal väga palju. Nad on osaliselt seotud esiväljaku piires peahoonega, osalt aga mõisasüdant läbivate maanteede ääres iseseisvate reeglipäraste rühmadena. Peahoone kõrval asus „suvemõis”. Oli ka pseudogooti ja klassitsistlike motiividega aednikumaja- triiphoone-talveaed ning vesiveskid. Park on 13,4 ha ja kolmeosaline: regulaarne esiväljak, pargiala peahoone taga ja seda tagaküljel piirav pargimets. Esiväljaku moodustab ringteega haaratud peaaegu lage muruala. Ettesõidutee oli ääristatud madalate graniittulpadega. Hoone tagune park laskub kuni Pirita jõeni. Peahoone teagune on avatud väljakuks, kus varem paiknes treppidega seotud ringtee suure vaasiga keskel. Väljaku lõpetab tiik, mis lookleva kanaliga on üheduses teise tiigiga.
1899. a aia-aruandes märgib F. Winkler: „Mitte vähem ilusad kui Kose-Uuemõisal, on proua krahvinna Kotzebuele kuuluva Ravila mõisa haljasalad. Laiaulatuslikud pargialad on hästi hooldatud. Et aga kõik puuderühmad on ümbritsetud pügatud enelahekiga, seda ei saa üksiki maastikuarhitekt heaks kiita, sest üldmulje on nende pikkade pöetud ümbruse tõttu väga häiritud. Mõõdukalt väike viljapuuaed tuleks meie seltsi poolt soovitatud sortidega laiendada. Suur ja väga heas olukorras on 5-osalised kasvumajad. Siin on aednikul võimalus igal alal oma teadmisi proovida. Lillealad, mis tänavu palju soovida jätavad, muutuvad lähemail aastail paremaks ühe uue vanema aedniku ametisse võtmisega. Soovitav on, et vaippeenarde kõrval ka meie paremad õistaimed rikkalikku kasutust leiaksid”.
1917. a. moodustati mõisatöölistest punakaardisalk, kes võttis valitsejalt mõisa üle.
Mõisate võõrandamisel jagati põllud asunikutaludeks, kuid osa mõisasüdamest jäi siiski mõisniku järglasele paruness Contesse`ile mitmeks aastaks. Viimane suvitas mõisas kuni 30-ndate keskpaigani. Eesti esimesel iseseisvusajal töötas Ravila mõisas üheaastane rahvaülikool, kus õpetati kõiki talutöid. Õppetöö toimus ainult talvel. 1936. a. avati valitsejamajas aianduskool. Teise maailamsõja ajal oli mõis tühi. Mõnda aega paiknes seal Saksa õppekomando. Pärast sõda, nõukogude võimu ajal, tegutses 1948-1958. a. mõisa peahoones põllumajandustehnikum. Mõisas oli Ravila eliitseemne-kasvatussovhoosi, hiljem kolhoosi keskus. Praegu on mõisas Ravila Krooniliste Haigete Hooldekodu.
Ravila ühe kõrvlamõisatest – Saia karjamõisa Voose külas on uuesti üles ehitanud praegune omanik Hans Isküll.
[1] Harju Elu, 1974. 08. 06.
[2] Samas.
[3] Mothander, Carl. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu: Ilmamaa, 1997.
Fotod J. Vali kogust. Mõisa tagakülg. M.Nõmm, 08.08. 2003.
No comments:
Post a Comment