Pikva mõisat mainitakse esmakordselt aastal 1725.[1] Peale 1727. aastat ostis mõisa kindral Hermann Jensen von Bohn, kelle abikaasa oli Katharina von Breven. Samal aastal osteti ka Alavere mõis. Kindral von Bohni poolt laenatud 3900 rubla moodustas lõviosa esimese eestkeelse "Piibli Raamatu" väljaandmis-kuludest.[2]Kuni 1816. aastani puuduvad mõisa kohta andmed. Samal 1816. a moodustasid Pikva, Alavere ja Jäneda mõis suurema Hermann Ludvig von Löwensternile kuulunud mõisatekompleksi. Kuna omanik sel aastal ka suri, läks kogu mõisamaa üle tema poeg Eduard von Löwensternile. Peamõisana kasutati peamiselt Alaveret, seega jäi Pikva viimasest majanduslikult ja juriidiliselt sõltuva kõrvalmõisa staatusesse. Seoses mitut laadi valdusõiguslike küsimustega ning keerukate pärilussidemete kaudu läks Alavere mõis koos Pikvaga mõnikümmend aastat hiljem Ungern-Sternbergide aadliperekonnale. 18. oktoobril 1849. a. määrati Pikva omaette päranditombuna Charlotte Baron von Ungern-Sternbergile, sündinud Belowile ja tema lastele. Alavere jäi ilma temast eraldatud Pikva ja Nõmbrata Gregor Baron von Ungern-Sternbergile. Nii oli saanud teoks varem ühtse ja tähelepandavalt suure Alavere jaotamine – tekkinud oli kaks peaaegu võrdse suurusega iseseisvat majanduslikku ja juriidilist tervikut.
Nn „pärismõisa” staatust Pikva esialgu siiski ei omandanud. Viimasest sõltusid aga mitmed õigused – näiteks ei olnud mõisal lubatud esialgu tegeleda tollal kõige tulusama majandusharu – viina põletamisega.
Charlotte Baron von Ungern-Sternbergi poeg esitas 1858. a. Eestimaa kubermangu
valitsusele taotluse anda Pikvale rüütlimõisa õigused, mis ka rahuldati.
1875. a. müüs Konstantin August Baron von Ungern-Sternberg mõisa Wolther Baron von Stackelbergile.
1884. a. eraldati mõisast Kaserahu poolmõis, mis jäi juba Harju-Jaani kihelkonda.[3] 1887. a. ostis Pikva Robert Georg Turmann – s. o. isik, keda kohapealsed elanikud veel praegu mäletavad jõuka ning ettevõtliku Tuuri härrana. Rohkem kui varem hakati nüüd tähelepanu pöörama mõisa majandusliku kandepinna tõstmisele. Mõningatel andmetel taotles just Robert Turmann mõisale viinapõletamise õiguse. Mõisa omanik elas talvel Tallinnas Lai 10 suures korteris. Laiendati mõisapõlde, pandi alus nuumhärgade kasvatamisele, tösteti lüpsikarjanduse ja aianduse taset. Rõhku pandi metsanduse kaubanduslikule osatähtsusele.
Pikva mõisnik oli Riisipere kõrtsmiku poeg, nimi oli varem Tiirman. Robert Turmani naine Sofie oli Perila mõisniku Pahleni tütar. Mõisahärra suri 1917. a. ja jätkas tema poeg Ernst, kes hakkas organiseerima juustu, saia, küünalde, seebi jm tootmist. Tal olid poed Alaveres, Pikval.
Ernst Turmann on kirjutanud raamatu „Pikva”, milles ta kirjeldab peale muude asjade ka elu Pikva mõisas: „Siin möödus turvalisena meie lapsepõlv kesk seisuslikult korrastatud maailma. Mõisamajanduses oli see hierarhia täpselt ja korraktselt paika pandud. Kõige tipus oli ülevaataja, keda meil kutsuti valitsejaks. Ka palavaima suveilmaga kandis ta kraed ja lipsu; see oli tõenäoliselt enamikus mõisates nii. /---/Jutt kõikide inimeste võrdsusest polnud meie kandis veel kuigi laialt levinud.
/Hoopis sobilikumaks pean heita pilku tagasi vanale korrale, nii nagu mina seda kogesin ja nagu ta mulle tookord enesestmõistetavana tundus. Meie vana kord oli tõenäoliselt sakraalse keskaegse ordo viimne jäänus, kus ülemkiht oli vastuvaidlematult Jumalast seatud. Usk ülemkihi sellisesse päritolusse tagas talle absoluutse autoriteedi. Polnud vaja tohutut hulka seadusi ja määrusi, millest kellelgi niikuinii ülevaadet poleks olnud, rääkimata sellest, et keegi neid järgida oleks suutnud. Põhimõtteliselt tunti vaid kümmet käsku. 1905. aasta tõi endaga kaasa meie seni nii kindlustatud maailma ootamatu kokkuvarisemise. Kõik muutus paugupealt. Too sügavalt juurdunud ja seni vaieldamatult Jumalast seatud kord pidi äkitselt kehtivuse kaotama ning asendatama millegi uue, tundmatu ja revolutsioonilisega. Vanaaja tüübile oli see täiesti mõistetamatu. /---/ Tuli põgeneda. Mu vanemadki olid tõmbunud linna varjule ning jõulusid, mis seekord polnud kuigi rõõmsad, pühitseti linnas. ”
1905. a. erilisi lõhkumisi ja põletamisi toime ei pandud. Mõisa kaitseks talumeeste vastu organiseeritud omakaitse, kes püssidega varustatult mõisat valvasid. 1919. a. suur osa mõisamaadest riigistati. Kompensatsiooniks osalemise eest Vabadussõjas, jäeti omanikule alles suurtalud ja osaliselt ka mõisahoonete kasutamisõigus. Ernst Turmann haldas mõisat 1926-1939-ndatel aastatel.
Alates Eesti vabariigi ajast kuni 1972. a. töötas mõisamajas kool.
Mõisahoonestuse varasemaid jälgi võib otsida 19. sajandi algusest. Võib arvata, et kõrvalmõisa keskuses puudus tollal veel esinduslikum mõisasüda. Mõisa muutumisega parunliku suguvõsa elupaigaks 1848. a. ehitati härrastemaja, laiendati ja täiendati uut hoonetega majanduskeskust ja rajati park. Kõige vanemaks osaks võib lugeda peahoone kõrgete võlvidega keldreid. 19. saj lõpul on peahoonet ümber ehitatud, hoone mõlematele otstele on tehtud juurdeehitused. Ilmselt ehitati sel ajal välja ka teine korrus. Arhitektuuris esineb juugendlikke stiilielemente.
Hoone tagafassaad kordab kõigis esifassaadi, ainult siin on keskmise madala hooneosa ees lai puitveranda. Interjööris on hästi säilinud tiibuksed, stukist rosett saali laes ja paljud ahjud-kaminad, väikesed puitkäimlad ruumi nurkades. Tänu uusehitiste puudumisele on puutumatuna säilinud mõisaaegne miljöö, tuntav on kooskõla pargi ja mõisaehitiste vahel. Päris mõisamaja ette, traditsioonilist muruväljakut piirates asetub aidahoone; kõrvale teenijatemaja ja hobuste tall.
1899. a. hindas F. Winkler Pikva mõisa aeda järgmiselt: „Nagu kõikjal, nii vajas ka siin viljapuud korrastamist. Elumaja übritseval alal on vaja ette võtta ümberkorraldused. Osa puid, mis aja jooksul ainult kõrgusesse kasvasid, ja palju aastaid kiratsesid, on tugeva lõikusega ergutatud paremini kasvama”.
Tahapoole jäänud viinavabrik lasti õhku 1941. a. mõni päev enne sakslaste tulekut. Pikva parki oli maetud saksa sõdureid, kes hiljem Maarjamaa kalmistule ümber maeti. Saksa ajal asus mõisas sõjaväehaigla.
Hiljem oli mõisas Alavere sovhoosi loomakasvatusosakond. Kui viimane Alaveresse üle viidi, jäi mõisahoone tühjaks. Külapoisid lõhkusid maja aknad. 1980-ndate algul tekkis Alavere kolhoosil plaan Pikva mõisa peahoone restaureerida. 1983. a. valmis projekt ning 1988. a. oli plaanis töödega alustada. Töö kalliduse tõttu aga jäi asi pooleli. Oli plaan rajada mõisa puhke- ja õppekompleks koos muuseumiga.
Praegu on mõis erakätes. Omanikuks on Mika Orava Soomest, kes on väga huvitatud Eesti mõisate ajaloost ning taastab Pikva peahoonet võimalikult originaalilähedaselt.
Charlotte Baron von Ungern-Sternbergi poeg esitas 1858. a. Eestimaa kubermangu
valitsusele taotluse anda Pikvale rüütlimõisa õigused, mis ka rahuldati.
1875. a. müüs Konstantin August Baron von Ungern-Sternberg mõisa Wolther Baron von Stackelbergile.
1884. a. eraldati mõisast Kaserahu poolmõis, mis jäi juba Harju-Jaani kihelkonda.[3] 1887. a. ostis Pikva Robert Georg Turmann – s. o. isik, keda kohapealsed elanikud veel praegu mäletavad jõuka ning ettevõtliku Tuuri härrana. Rohkem kui varem hakati nüüd tähelepanu pöörama mõisa majandusliku kandepinna tõstmisele. Mõningatel andmetel taotles just Robert Turmann mõisale viinapõletamise õiguse. Mõisa omanik elas talvel Tallinnas Lai 10 suures korteris. Laiendati mõisapõlde, pandi alus nuumhärgade kasvatamisele, tösteti lüpsikarjanduse ja aianduse taset. Rõhku pandi metsanduse kaubanduslikule osatähtsusele.
Pikva mõisnik oli Riisipere kõrtsmiku poeg, nimi oli varem Tiirman. Robert Turmani naine Sofie oli Perila mõisniku Pahleni tütar. Mõisahärra suri 1917. a. ja jätkas tema poeg Ernst, kes hakkas organiseerima juustu, saia, küünalde, seebi jm tootmist. Tal olid poed Alaveres, Pikval.
Ernst Turmann on kirjutanud raamatu „Pikva”, milles ta kirjeldab peale muude asjade ka elu Pikva mõisas: „Siin möödus turvalisena meie lapsepõlv kesk seisuslikult korrastatud maailma. Mõisamajanduses oli see hierarhia täpselt ja korraktselt paika pandud. Kõige tipus oli ülevaataja, keda meil kutsuti valitsejaks. Ka palavaima suveilmaga kandis ta kraed ja lipsu; see oli tõenäoliselt enamikus mõisates nii. /---/Jutt kõikide inimeste võrdsusest polnud meie kandis veel kuigi laialt levinud.
/Hoopis sobilikumaks pean heita pilku tagasi vanale korrale, nii nagu mina seda kogesin ja nagu ta mulle tookord enesestmõistetavana tundus. Meie vana kord oli tõenäoliselt sakraalse keskaegse ordo viimne jäänus, kus ülemkiht oli vastuvaidlematult Jumalast seatud. Usk ülemkihi sellisesse päritolusse tagas talle absoluutse autoriteedi. Polnud vaja tohutut hulka seadusi ja määrusi, millest kellelgi niikuinii ülevaadet poleks olnud, rääkimata sellest, et keegi neid järgida oleks suutnud. Põhimõtteliselt tunti vaid kümmet käsku. 1905. aasta tõi endaga kaasa meie seni nii kindlustatud maailma ootamatu kokkuvarisemise. Kõik muutus paugupealt. Too sügavalt juurdunud ja seni vaieldamatult Jumalast seatud kord pidi äkitselt kehtivuse kaotama ning asendatama millegi uue, tundmatu ja revolutsioonilisega. Vanaaja tüübile oli see täiesti mõistetamatu. /---/ Tuli põgeneda. Mu vanemadki olid tõmbunud linna varjule ning jõulusid, mis seekord polnud kuigi rõõmsad, pühitseti linnas. ”
1905. a. erilisi lõhkumisi ja põletamisi toime ei pandud. Mõisa kaitseks talumeeste vastu organiseeritud omakaitse, kes püssidega varustatult mõisat valvasid. 1919. a. suur osa mõisamaadest riigistati. Kompensatsiooniks osalemise eest Vabadussõjas, jäeti omanikule alles suurtalud ja osaliselt ka mõisahoonete kasutamisõigus. Ernst Turmann haldas mõisat 1926-1939-ndatel aastatel.
Alates Eesti vabariigi ajast kuni 1972. a. töötas mõisamajas kool.
Mõisahoonestuse varasemaid jälgi võib otsida 19. sajandi algusest. Võib arvata, et kõrvalmõisa keskuses puudus tollal veel esinduslikum mõisasüda. Mõisa muutumisega parunliku suguvõsa elupaigaks 1848. a. ehitati härrastemaja, laiendati ja täiendati uut hoonetega majanduskeskust ja rajati park. Kõige vanemaks osaks võib lugeda peahoone kõrgete võlvidega keldreid. 19. saj lõpul on peahoonet ümber ehitatud, hoone mõlematele otstele on tehtud juurdeehitused. Ilmselt ehitati sel ajal välja ka teine korrus. Arhitektuuris esineb juugendlikke stiilielemente.
Hoone tagafassaad kordab kõigis esifassaadi, ainult siin on keskmise madala hooneosa ees lai puitveranda. Interjööris on hästi säilinud tiibuksed, stukist rosett saali laes ja paljud ahjud-kaminad, väikesed puitkäimlad ruumi nurkades. Tänu uusehitiste puudumisele on puutumatuna säilinud mõisaaegne miljöö, tuntav on kooskõla pargi ja mõisaehitiste vahel. Päris mõisamaja ette, traditsioonilist muruväljakut piirates asetub aidahoone; kõrvale teenijatemaja ja hobuste tall.
1899. a. hindas F. Winkler Pikva mõisa aeda järgmiselt: „Nagu kõikjal, nii vajas ka siin viljapuud korrastamist. Elumaja übritseval alal on vaja ette võtta ümberkorraldused. Osa puid, mis aja jooksul ainult kõrgusesse kasvasid, ja palju aastaid kiratsesid, on tugeva lõikusega ergutatud paremini kasvama”.
Tahapoole jäänud viinavabrik lasti õhku 1941. a. mõni päev enne sakslaste tulekut. Pikva parki oli maetud saksa sõdureid, kes hiljem Maarjamaa kalmistule ümber maeti. Saksa ajal asus mõisas sõjaväehaigla.
Hiljem oli mõisas Alavere sovhoosi loomakasvatusosakond. Kui viimane Alaveresse üle viidi, jäi mõisahoone tühjaks. Külapoisid lõhkusid maja aknad. 1980-ndate algul tekkis Alavere kolhoosil plaan Pikva mõisa peahoone restaureerida. 1983. a. valmis projekt ning 1988. a. oli plaanis töödega alustada. Töö kalliduse tõttu aga jäi asi pooleli. Oli plaan rajada mõisa puhke- ja õppekompleks koos muuseumiga.
Praegu on mõis erakätes. Omanikuks on Mika Orava Soomest, kes on väga huvitatud Eesti mõisate ajaloost ning taastab Pikva peahoonet võimalikult originaalilähedaselt.
[1] Pikva mõis /Koost Ants Miidla. Käsikiri. Kehra vallavalitsus.
[2] Vaatamisväärsused. Anija vald. URL http://www.anija.ee/?id=646.
[3] Eesti ala mõisate register. Eesti ajalooarhiiv. URL http://www.eha.ee/frames.htm
Fotod J. Vali kogust. M. Nõmm, 08. 08. 2003.
No comments:
Post a Comment