Tammiku mõisat on esmakordselt mainitud 1637. a. Varem elas samas vaba talupoeg. Tammiku mõisale kuulusid Leina ja Wada karjamõis. 1666. a. oli Tammiku mõis Tuhalast eraldunud ja pärusmõisaks saanud.
1720. aastast sai mõisaomanikuks Berend Johann Mohrenschildt, kelle suguvõsa kätte jäi mõis rohkem kui sajaks aastaks.
Tammiku mõisa talupojad osalesid aktiivselt 1797.a. alguse saanud rahutustes. Nõuti 12-tunnist tööpäeva ja karistuse kergendamist. Mõisa saadeti sõjaväekomando, kelle karistusretk tulemusi ei andnud, kuna ei osatud eesti keelt.[1]
Mõisa viimaseks omanikuks oli von Fersenite suguvõsa, kellele 1914. a. kuulus 1320 ha maad. Tegemist oli suhteliselt vaese mõisaga. Parun Fersen olla kunagi öelnud: “Mul pole sellest mõisast nii paljugi kasu olnud, et oleksin piibu peale tuld saanud.” 1890. a. polnud mõisas ühtki vabaks ostetud talu. Olukord muutus, kui Kadaka talu peremees sai mõisalt tasuta talu, mille eest ta pidi õhutama mulke Tammiku mõisast talusid ostma. Nii oligi mõisaaja lõpuks enamik taluomanikke pärit Mulgimaalt.
1905. aasta sündmustes pandi Tammiku häärber põlema, kuid hiljem taastati. Mõis võõrandati 1923. a. Ta on lõplikult sisse varisenud 1960-ndate lõpul. Kunagist mõisahoonet ümbritseb iidne tammik.
Peahoone on pikk ühekordne paekivihoone. Aknad on kõrged ja kitsad. Hoones asus kaks saali. Ehitus säilinud kujul võib pärineda 19.saj keskelt. Kõrvalhooneid oli arvukalt, praegu varemeis.
[1] Kahk, Juhan. Rahutused ja reformid. Tallinn, 1961. Lk. 275.
1720. aastast sai mõisaomanikuks Berend Johann Mohrenschildt, kelle suguvõsa kätte jäi mõis rohkem kui sajaks aastaks.
Tammiku mõisa talupojad osalesid aktiivselt 1797.a. alguse saanud rahutustes. Nõuti 12-tunnist tööpäeva ja karistuse kergendamist. Mõisa saadeti sõjaväekomando, kelle karistusretk tulemusi ei andnud, kuna ei osatud eesti keelt.[1]
Mõisa viimaseks omanikuks oli von Fersenite suguvõsa, kellele 1914. a. kuulus 1320 ha maad. Tegemist oli suhteliselt vaese mõisaga. Parun Fersen olla kunagi öelnud: “Mul pole sellest mõisast nii paljugi kasu olnud, et oleksin piibu peale tuld saanud.” 1890. a. polnud mõisas ühtki vabaks ostetud talu. Olukord muutus, kui Kadaka talu peremees sai mõisalt tasuta talu, mille eest ta pidi õhutama mulke Tammiku mõisast talusid ostma. Nii oligi mõisaaja lõpuks enamik taluomanikke pärit Mulgimaalt.
1905. aasta sündmustes pandi Tammiku häärber põlema, kuid hiljem taastati. Mõis võõrandati 1923. a. Ta on lõplikult sisse varisenud 1960-ndate lõpul. Kunagist mõisahoonet ümbritseb iidne tammik.
Peahoone on pikk ühekordne paekivihoone. Aknad on kõrged ja kitsad. Hoones asus kaks saali. Ehitus säilinud kujul võib pärineda 19.saj keskelt. Kõrvalhooneid oli arvukalt, praegu varemeis.
[1] Kahk, Juhan. Rahutused ja reformid. Tallinn, 1961. Lk. 275.
Fotod: Eesti Akadeemiline Raamatkogu. M. Nõmm, 08. 08. 2003
No comments:
Post a Comment