TRIIGI MÕIS












Triigi mõis on Kõue valla tuntuim mõis, mille kohta on dokumente juba aastast 1379. Esialgu oli mõis tuntud vaid saksakeelse nime Kau järgi. Triigi nimi tuli oletavasti Hans Heinrich von Stryki nimest, kes oli mõisa omanik 18. saj esimesel poolel. 1659. a. jaotati mõis omaniku kolme tütre vahel, eraldati kaks karjamõisat Nutu ja Kossaste, mis hilisemal perioodil taas Triigiga ühendati.

1678. a. on mainitud valduste loovutamist Anthar Schlimannile. Saabusid segased ajad – näljahäda ja Põhjasõda. 1733. a. nimetati omanikuna haagikohtunik Stryki, 1748. a. sai valdajaks krahv Peter Alexander Mellin ja 1762. a. omanikuks kammerhärra Giesebert von Reutern. 1779. a. ostis mõisa Hermann Christoph von Brevern koos Kossaste ja Nutuga 54 000 rubla eest. Koos uue omanikuga algas mõisas majanduslik stabiliseerumine ja tähtis ehituslik periood. Maamõõtja S. Dobermanni andmeil olid 18. saj lõpul Triigi mõisas kivist elumaja, viljaait, viinaköök ja tuuleveski, puust olid mõisateenijate maja ja teised majandushooned. Kuid kulud kasvasid rohkem kui tulud ja kuigi Peter von Brevern siin püsivamaid eluplaane pidas, müüs mõisa siiski maha.
Kõige kuulsam mõisaomanikest oli maadeavastaja, ümbermaailmareisija ja I järgu mereväekapten Otto von Kotzebue, kes omandas mõisa 1832. a. ning elas seal oma elu lõpuaastad. Pärast isa surma jätkas tema poeg Otto Rjurik Nikolai, kelle lapsed sündisid kõik juba Triigi mõisas. 1906. a. müüs Otto mõisa Paunküla mõisnik Julius von Hagemeisterile. Nii sai vanast pärusmõisast veel lühikeseks ajaks Paunküla kõrvalmõis.
Triigi mõisa majanduslik kandevõime oli ümbruskonna mõisatega võrreldes üsna keskmine. Tavapäraselt oli siin varasematel sajanditel põhirõhk viljakasvatusel ja –müügil. Suureks sissetulekuallikaks kujunes 18. saj lõpus viinapõletamine, viina turustati Tallinnas ja mõisa kõrtsis. Tulus oli ka lihaloomade kasvatamine, kuna mõisa piirid ulatusid Kõrvemaale, kus karjale jätkus piisavalt rohumaid. 19. saj keskel alustas tööd telliselööv. Tellisepõletajad olid seotud mõisate ehitamisega. 20. saj algul oli põhirõhk asetatud hobuse- ja veisekasvatusele.
Peahoones on 17. –18 sajandist pärinevaid ehitusosi. Mõisa hoogne areng ja intensiivne ehitus algasid Peter von Breverni valitsemisajal. 1817. a. valmis härrastemaja, mis on mõningate ümber- ja juurdeehitustega säilinud tänaseni. Hoone ehitati kahekorruseliseks ja fassaadid muudeti klassitsistlikeks. Tulenevalt ehitusloost on hoone ebasümmeetriline nii nii väliselt kui siseruumide planeeringult. Mõisaväljakut kaunistavad stiilse kaaristuga aidad, tall-tõllakuur ja valitsejamaja. Mõisal oli kaks kõrval- ja kaks abimõisat: Kossaste, Nutu, Aruveski ja Väike-Kõue, kus olid talupoja elamu ja puust karjalaut[1]
Triigi mõisa talud viidi raharendile 1870-ndatel.
1905. a. mõisatevastase liikumise ajal jäänud senine mõisahärra Otto Rjurik kohale, kuna vanust mehel juba 82 aastat.
Esialgu tahetud mõisa häärberile tuli otsa panna, nagu mujalgi enne talitatud. Siis aga loobutud ning otsustatud hoopis parunihärraga “võllanalja teha”. Mõisast leitud üks vana ja küürakas rätsep ning seda sunnitud siis härraga polkat tantsima. Kui tuurid maha käinud, viibutatud keppi. Parunihärrat sikutatud habemest ja küsitud, mitu kappa ta eestlaste verd on joonud. Härra oli ju haagikohtunik Habaja veresauna ja Mahtra sõja ajal.[2]
Kuigi mõisat põlema ei pistetud, lõhuti ja lagastati mõisa mööblit.
1920. a. Eesti vabariigi maareformiga mõis võõrandati ja renditi Magnus von Hagemeisterile, kelle ülesandeks jäi hoolitseda mõisa inventari eest. 1932. a. planeeriti sinna Kõue rahvamaja. Teenete eest Eesti Vabadussõjas, sai mõisa kolonel Karl-Johann Laurits, kes oli Kõrgema Sõjakooli ülem.[3] Kuni 1938. aastani elasid hoones veel Lauritsa rentnikud Kangrud. 1938-1949. aastal (kuni küüditamiseni) elas mõisas perekond Nigulid. Nende tütart Hildat, kes elas seal veel kuni 1968. aastani, peeti Eestimaa viimaseks mõisaprouaks.[4] Triigi mõis oli tol ajal ainuke erakätes olev mõisahoone. Aastatel 1941- 1975 tegutses hoones Kõue kool, mille algset kaks koolihoonet sõja käigus puruks pommitati. Ruume renditi Nigulitelt. Hiljem – u. alates 1970. a – kuulusid mõisahooned Habaja (Ardu) sovhoosile, kes „mälestiste eest hoolitseda ei soovi. Mõisa edasine saatus sõltub sellest, kas talle leitakse mingi funktsioon ja heatahtlik valdaja”.[5] Ebapiisava hoolduse ja ebasihipärase kasutuse tõttu need lagunesid.
Triigi mõisa peahoone on võetud 1974. a. koostatud ehitismälestiste kaitse nimekirja. 1980-ndate keskel plaaniti hoone restaureerimist, koostati ajalooline õiend ja teostati mõõdistamised.
Praegune mõisaomanik Jüri Männisalu Triigi mõisast:
Triigi mõisale toimus vallakonkurss, mõisa hinnaks 10 000 krooni. Mõisale pakuti kolme võimalikku lahendit:
hobusekasvandus
vallakeskuseks (Jüri Männisalu idee)
meditsiin, raamatukogu, “rahvamaja”, kontserdid, mõisate muuseum
Peale mõisa ostu selgus hoone väga halb seisukord, raske oli isegi ligi pääseda, olukord sarnanes Okasroosikese lossiga. Sarikad olid puruks, katus oli katki. Terve suvi raiuti võsa, torm viis katust minema. Hoone päästeti viimasel hetkel.
Jüri Männisalule kuulub peahoone, kelder, laut, tõllakuur ja sepikoda.
Peahoones on säilinud vanad ahju-uksed, vana leiva-ahi, kelder, majast viis sinna trepp.
Mõisas olid savikarjäärid. Pirita jõe ääres asusid kiviahjud ja tellisepõletusahjud.
4 mõisa tiiki olid omavahel kraavidega ühendatud.
Eesmärk – taastada täielikult. Esmalt oleks vaja krohvida ja taastada kraavid.
2002. a. võeti maha mets, mis mõisa ümbritses. Alles jäeti lehtpuud. Sellest tõusis kõva kisa, et ilus põlismetsa tukk maha võeti. Loo kohta ilmus artikkel Eesti Päevalehes.[6] Ometi oli varemalt konsulteeritud pargiarhitektidega ning olemas on pargiprojekt. Seest olid puud mädad.
Täielik mõisaprojekt pole lõplikult valmis.
Üheks ideeks on rajada O. von Kotzebuele graniidist mälestustahvel (nt laeva nina vees).
Vajalik geoaluse tegemine.
Üheks võimalikuks väljundiks oleks Triigi mõisast kujundada turismikoht. Kõik eeldused selleks on olemas (Maarit Nõmm, 2004).

[1] Paunküla, Habaja, Ardu /Koost Sirje Saulep. Tallinn: Maalehe Raamat, 2003.
[2] Samas.
[3] Erich Klaan. Triigi mõisast. [intervjueerija üleskirjutus].
[4] Aino Jaakov. Triigi mõisast. [intervjueerija üleskirjutus].
[5] Harju Elu, 1982. 24. 08.
[6] Eelrand, H. Vana pargi hävitamine pahandas külaelanikke. Eesti Päevaleht, 2001, 26. 03.

Fotod J. Vali kogust, 1913. M. Nõmm, 2002.

No comments:

Post a Comment